IGA kord, kui ma lähen Kaubamajja (ja veel mõnda poodi) matkasaabastega (mis muide ei maksa ju sugugi vähem kui korralikud kõrge kontsaga nahksaapad), teksadega ja väga praktilise jopega, võrdlevad müüjad oma kunstküünte kaunistusi, lobisevad omavahel; kui nad on omavahel lobisemiseks üksteisest liiga kaugel, räägivad nad telefoniga või vahivad unistades kaugusse. Vahel ongi see päris meeldiv (ma olen ju ikkagi eestlane :) ärge astuge mu kahekümnemeetrise diameetriga personaalruumi!), aga mõnikord oleks müüjapoolne kontakt päris tervitatav. Nojah, muidugi, alati saab minna ja ise juttu alustada, aga...
IGA kord, kui ma lähen Kaubamajja (ja veel mõnda poodi) kõrgekontsaliste nahksaabastega, võrksukkadega, minikleidi või -seelikuga ja mantliga, üritavad müüjad mind jalust maha joosta, pakuvad kõike, millele mu pilk langeb ja veel palju paremaid asju, mis olla just tulnud, aga mida pole veel jõutud välja panna.
No ma ei või!
Muidu on kommerss ja kiiresti lähenevad järgmised tähtajad.
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi
1 kommentaar:
Mul on ainult see teksade-jope kogemus. :P
Aga ilusat naistepäeva teile Mariga! :)
Postita kommentaar