keelemeeleleemeleek

Täna on tunne, nagu oleks nädal aega kive korjamas käinud. Selline paduväsimus on kontides :) Aga tunne on õnnelik. Emakeelepäev sai pikalt ja põhjalikult tähistatud :)

Alustan tagumisest otsast.
Eile õhtul pidasime konvendis emakeelepäeva. Esinema tuli Hagani! Võib veidrana tunduda, et emakeelepäeva ettekande peab türklane, aga seda ainult seni, kuni Haganit ei tunne. Ta tõi meile sooja sära, paistis lõunamaa päikesena, puudutas kõiki kuidagi oma soojusega. Õhus hõljusid soojad sõnad, komplimendid, käesuudlused. (nagu ma näen, on kahes lauses sõna "soe" juba kolm korda esinenud, aga just nii see oligi :) Ta kaaslanna oli samuti äärmiselt võluv, selline inimene, kellega saab silmapilk jutule, nii lihtne ja avatud ja vahetu. Mul tuleb talle ja Haganile mõeldes praegugi naeratus näole :)
Hagani kõneles Eesti kultuuritegelastest, eesti ja türgi mõtte sarnasustest, türgi keele ajaloost, eesti sõnade sügavusest, pooleteise kuuga eesti keele SELGEKS õppimisest, lausus sõnu 6. sajandi türgi keeles, ajas meid naerma ja üllatuma, pani meid Lennart Mere mälestuseks leinaseisakut tegema (jah, LM surmast sai eile aasta)..
Peale ettekannet kulus mul mõni hetk, enne kui salongi minna sain. Kui siis sinna jõudsin, et teda vajadusel tutvustada ja vestlema ergutada, suudles ta juba üht kätt, teatas, et teisega on nad ammused tuttavad, ja jutustas naljalugu oma eesnime kohta. Täna oli mu postkastis ohtralt kirju, kus öeldi, et ta võiks meile veel ja veel külla tulla :) Saagu nii!

Eile varahommikul aga sõitsime Mariga hoopis Paide poole. Esinesin kahe loenguga oma kunagises koolis. Keskkooli lõpetamisest saab sel kevadel kümme aastat ja kõik on teisiti.. Mäos oli auto vastas, kooli jõudes viidi kohe direktori kabinetti kohvitama, istusin koos oma kahe lemmikõpetajaga - ajalooõpetajaga, kelle tundides alatasa pisarateni naerda saime, ja emakeeleõpetaja, kelle õpetajaoskused mind juba tol ajal hämmastasid (MEIE klassi POISID olid temaga nii viisakad, et muul ajal ei osanud neid isegi mitte kujutleda sedasi käitumas). Ajalooõpetaja rääkis, et tal on tegelikult praegu 12. klassiga ühiskonnaõpetuse tund, aga ta jättis nad mu Sirbi artiklit lugema ja analüüsima. Mul oli seda kuuldes tunne, nagu oleks kõik tagurpidi pöördunud :) Kunagiste õpetajatega koos viibimine tekitab ju ikka natuke sellise tunde, nagu oleksid alles õpilane. Korraks nägin ka klassijuhatajat. Ma pole ju vahepeal Paides õieti käinudki, nii et see oli jällenägemine kümne aasta tagant. Nad on natuke vanemaks jäänud, kes rohkem, kes vähem, aga silmad särasid ikka :) Panen siia kirja ka oma keskkooliaegsete lemmikõpetajate nimed, juhuks kui need mu kehva nimemälu juures ajaga tuhmuma hakkama peaksid.
Kõige rohkem vedas mul eesti keele ja inglise keele õpetajatega. Maakoolis oli inglise keelega kehvasti, alguses õpetas meid küll noor inglise filoloog, aga tema söödi kuuldavasti eakamate kolleegide poolt välja ja hiljem õpetasid meid suvaliste alade õpetajad. Seepärast oli mu suulise inglise keele oskus keskkooli minnes nullilähedane, aga grammatikatestiga õnnestus kuidagi kõige tugevamasse rühma pääseda. Kümnendast alates andis meile inglise keelt tõeline vana kooli daam Irja Rommot. Kohtasin teda hiljem korra Tallinnas ja ta oli täiesti endaks jäänud, soojaks ja ehedaks vanadaamiks. Abituuriumi ajal tuli meile Liivi Aare, kes veel viimase lihvi andis - väga hea õpetaja ja suurepärane keeletundja (ta andis ka saksa keelt). Eesti keele õpetajad olid meil Anne Kivimäe, vahepeal lühidalt Anneli Mihkelev ja viimaks Margot Kallit. Ajaloo muutis nauditavaks Marje Tänav, kelle tundides kogu aeg naersime. Ta muutis isegi väga igavad ajalooteemad naljakaks ja inimlikuks ja nii mõnigi kord oli kõht tema tunni järel naermisest krampis. Füüsikat õpetas ja direktoriks oli Arvo Rüütel, väga hea inimene, kes suhtus õpilastesse nagu oma lastesse - kui vaja, kutsus vaibale ja rääkis tõsiselt, kui vaja, seisis nende eest ning hoidis ja kaitses neid. Ja siis oli meil maruvahva matemaatikaõpetaja Margot Sarv, pisike ja ilus, kandis alati hästi minisid seelikuid ja kõrgeid kontsi, osales "Reisile sinuga" saates ja pani meid särtsakalt paika, kui vaja. Nemad olid need, kes tõesti ühel või teisel moel mu isiksust kujundasid.