mtvtsnklts

Tulin Truffe kohvikusse end motiveerima :) Oli vaja üks taotlus kirjutada ja taotluste kirjutamine mulle eriti ei meeldi, aga siinse imehea kohvi ja meeldiva muusika ja boonusmagustoitude toel (istusin maha ja tellisin: latte, maasikasupp jäätisega, šokolaadisupp jäätisega) valmis taotlus nagu imeväel. Üldse on teadusega hästi, mul on üsna konkreetselt selge, mida edasi teha tuleb ja kuidas seda teha ja sügiseks valmistan oma loengukursuse ette ja puha. Käisin täna ka juhendajaga vestlemas, see aitas kõvasti edasi.

Mari on veel vanaema juures ja tõbine, Tarmo jääb veel nädalaks Argentiinasse, mul on teisipäeval doktoriseminaris esinemine.. See kokku tähendab, et oleme kassiga kahekesi kodus, nädalavahetusel lähen Tõrvasse, Mari toon Tartusse alles kolmapäeval ja kogu pere saab kokku võib-olla järgmisel nädalavahetusel. Samas on teha nii palju, et selle pärast eriti kurvastada või põdeda ei jõua. Nädalad mööduvad viuh! ja viuh! :) Ja pealegi - kui kõik hästi läheb, saab aprillis ISLANDILE!

Pühapäeval lähen küll otsustavalt trenni, sõitude tõttu on nii palju vahele jäänud. Saladuskatte all võib öelda, et veebruari pühapäevadel on Gero trennides kl 16-17 tango :) Salsa-bachata-salsa on ka, midagi ära ei jää.

Muide, kas te teadsite, et kurtidele on eesti keel võõrkeele, s.t teise keele staatuses? Nende esimene keel on viipekeel. Liivi H. pidas doktorikoolis ettekande värvisõnadest Eesti viipekeeles, sellest innustatuna vaatasin, kuidas kurdid rate.ee-s kirjutavad. Tõepoolest, nende lauseehitus on hoopis teistsugune. Liivi rääkis, et nad ehitavad ka kirjutades lauset üles viipekeele järgi. Kui eesti keeles saab öelda, et "Redel on seina najal", siis viipekeeles tuleb kõigepealt "teha" sein ja alles siis saab rääkida redelist ja kõige lõpus tuleb predikaat. Ilma seinata kukuks redel viipekeeles maha :)

Vaatasin, et Tartu väikelastekodu lastel saab ka külas käia ja neile tugiisikuks olla. Ma ei tea, kas ma olen selleks praegu valmis ja piisavalt tugev - isegi lihtsalt külas käimiseks.. Võib-olla peab veel ootama, kuni doktorantuuriga ühele poole saab. Ma olen lapsest peale teadnud, et ühe lapse ma lastekodust ära toon - keegi teine kirjutas ka hiljuti sarnasest asjast - aga ma ei tea, kas praegu on õige aeg. Isegi tugiisikuks olemiseks.

Lennukis lugesin Astrid Lindgreni noorusaja kohta. Ta enda lapsepõlv oli väga õnnelik, aga hiljem sai temast üksikema. Tolle aja elu oli selline, et ta pidi oma lapse kohe peale sündi andma kasuperesse, üksikema oli midagi, mida toonane ühiskond ei aktsepteerinud. Õnneks oli kasuema üks hea inimene ja A. L. sõitis kogu aeg selle riigi vahet, kus ta laps elas. Lõpuks õnnestus tal laps päriselt enda juurde tuua. Enne seda aga käis ta lastekodus vaatamas oma korterinaabri last. Korterinaaber oli samuti lapse peale sündi pidanud ära andma, aga ei olnud kunagi teda vaatamas käinud. A. L. võttis selle tee ise ette ja see, mida ta lastekodus nägi ja koges, jättis sügava jälje ka tema hilisematesse raamatutesse. Hakkasin Marile "Hulkur Rasmust" ette lugema ja nüüd, täiskasvanuna nägin seal uusi asju, millele lapsena ei osanudki tähelepanu pöörata - näiteks pidid lastekodulapsed hakkama end 14-aastaseks saades ise ülal pidama, mis siis üldiselt tähendas ümbruskonna taludesse sulaseks/teenijaks minemist. Muide, A. L. abiellus hiljem õnnelikult ja sai veel lapsi ja sai nad kõik koos ilusti üles kasvatada, erinevalt paljudest tolle aja tüdrukutest, kelle esimene laps jäigi kuskile lastekodusse ja oma emaga enam kunagi ei kohtunud..

Muidugi ma olen kuulnud lastekodulaste riskidest: pahad geenid jne. See on oluline risk, aga samas tean ka positiivseid lapsendamise näiteid. Loodetavasti antakse piisavalt infot ja õnnestub riske maandada - ma tean oma võimete piire ja seda, et on variante, millega ma toime ei tuleks. Võib-olla alustan millalgi tugiisiku variandist ja vaatan, kas see on jõukohane.

See oli nüüd võib-olla kõige isiklikum postitus, mis ma siin blogis üleüldse kunagi teinud olen :)