Mähe kommuun

Arvuti töötleb artikli jaoks andmeid ja ressursi säästmiseks panin vahepeal tekstiredaktori kinni (OpenOffice suudab vahel hämmastavalt palju mälu hõivata).

Tuli meelde selline asi nagu Mähe kommuun. Ühel kenal kevadel tekkis olukord, kus Tallinnas mitu mootorratturit korraga uut ja paremat üüripinda vajas (eeskätt garaaži :). Aktivistist Vooliku eestvõttel otsustati ühiselt üks korralik suur maja üürida. Mõeldud-tehtud, varsti oligi Äigrumäel kena pesa, kuhu kambakesi sisse koliti. Igal paaril oli oma tuba, lisaks oli korraliku suure eesruumiga saun, pirakas klaasitud veranda, suur köök koos söögitoaga, suur garaaž ja kena aed. Tagantjärgi meenutades oli see omaette kuldaeg :) Orkutis oleks võinud siis elustiiliks kirjutada "party every night". Tol ajal oli aktiivne #motika kanal, mille seltskond tihedasti koos käis ja pidevalt midagi korraldas. Mähe kommuunist kujuneski üks selline kooskäimiskoht - tagantjärgi paneb lausa imestama, kui hõlpsalt inimesed selleks aega ja võimalust leidsid :)

Piisas sellest, kui päeval kanalis kuulutada, et kavatsen kooki teha. Selle peale oli õhtuks mõnikümmend inimest platsis, kõigil hunnikutes toidu- ja joogikraami ühes võetud, õu oli mootorrattaid täis, melu ja nalja jätkus hiliste õhtutundideni, grilliti, vahel oli kellelgi kitarr kaasas. Muidugi oli oma miinuseid ka, last oodates käis vahel see pinda, kui sees suitsetati ja mõnikord tuikus keegi purjus peaga meie tuppa magama. Kui tuli tahtmine väljasõidule minna, siis seegi käis kergelt-kiirelt, pidi jälle kanalis maha hõikama ja varsti vurasid sõidukaaslased õuele. Eks me naabritele käisime vist vahel selle põrinaga väheke pinda, kuid hullemat pahandust ei tulnud. Vähemalt tagantjärgi tundub see värskele lapseootajale täiesti idüllilise kohana :) Tahad, lähed korjad aiast maasikaid või ploome, tahad, teed sauna, tahad, käid garaažis kaherattalisi patsutamas ja võib-olla ka sõitmas, tahad, istud kellegagi köögis teetassi taga ja arutad kõiksugu maailma asju (külalisi käis pidevalt), ja sotsiaalset elu tuleb koju kätte sellises koguses, et rohkem ei oska tahtagi. Asukoht oli ka tore, sõiduteest kaugel (Pärnamäe surnuaia taga), hea värske õhuga ja vaikne, v.a muidugi siis, kui meil mõni mootorratturite pidu toimus :)

Kahjuks käis see asi tasapisi alla ning paar kuud peale Mari sündi kolisime üldse Meriväljale, aga tore meenutada ikka. Need olid need ajad, kui kõik mootorratturid üksteisele viipasid ja enam-vähem kõik kõiki nime- ja nägupidi tundsid :) Rullnokk-tsikliste, kes praegu tänavapildis tooni annavad, siis nagu ei olnudki, vähemalt ei mäleta. Noh, siis oli mootorratast ka hulga raskem hankida, Motodepoo alles alustas, järelturg oli väike ja sõiduvarustus ilgelt kallis. Kokkuhoidmistunne oli aga sellevõrra suurem.

Tuletab meelde, et peaks tagarehvi ära tellima :D

Tööle tagasi :)