.

Lihtsalt endale dokumenteerimise mõttes - kell on kolmveerand kuus hommikul ja hakkan juba magama minema.. Ise olen juba enam-vähem terve, aga Mari on ikka haige ja tööd teha õnnestub ainult ta uneajal. Tähtajad on kukil ja juba homme (s.t teisipäeva) hommikuks peab esinemisvormis olema. Sinna on õnneks veel üle 24 tunni aega..

Ja mitu asja sai täna öösel ikka tehtud ka.

Õppisin paratamatusega leppima. Saatsin ühe konverentsi korraldajatele küsimuse, kas nad kannataks tähtajaga veel paar päeva. Kui kannatavad - on hästi, kui ei kannata - mis siis ikka, see konverents toimub igal aastal, järgmine kord uuele katsele. Ei muretse praegu selle pärast, mida ma muuta ei saa. Varem oleksin vist kas või nina verest välja ponnistanud, et hakkama saada. Praegu.. no palju puudu vist polnud, aga nüüd lähen rahulikult magama ja uneajal konverentsile ei mõtle.