vaikselt..

Esmaspäeval-teisipäeval käisin Veskisillal terminoloogiaseminaril. Seltskond oli väike, ent kirjum kui tavaliselt: minu toanaaber oli näiteks Kunstiakadeemia doktorant (piinlikkusega tuleb tunnistada, et ma enne isegi ei teadnud, et neil doktoriõpe on). Tutvusin ka vitaalse tõlgi-toimetaja Heido Otsaga, kes muuhulgas on toimetanud kuulsat Arseni Palu motopiiblit! Tõeline vana kooli keelemees :) Lubasin bussis vesteldes saata talle infot kunagi Eestis toodetud mootorrataste kohta. Kui neid materjale siis saatma hakkasin, nägin küll, et seal on omajagu keelevigu (teksti autor on pühendunud tehnikamees), aga ajanappuses ei jõudnud parandama hakata. Mõtlesin, et teksti sisu on arusaadav küll. Vastuses tõi vanahärra aga väga diskreetselt ja kenas sõnastuses suuremad vead esile :) Lubasin siis endale, et edaspidi püüan ka lihtsalt edastatavates tekstides vead ära parandada.

Sain terminoloogiaseminaril aru ühest jube olulisest asjast, mis tuleks kohe doktoritöö algusfaasis ära teha. Oma valdkonna terminoloogia kaardistada! Ei tea, kuidas see juba varem pähe ei tulnud.. võib-olla mõtlesin, et ma pole mingi terminiasjatundja. Tegelikult sai seminaril selgeks, et parimaid termineid koostavad ikkagi need, kes valdkonnas hästi orienteeruvad ja lingvistilised teadmised on selle juures vaid põhimõtteliseks aluseks. Samuti sai selgeks, et isegi suuremat sorti terminikomisjonist ei piisaks kõigi terminite tegemiseks. Üks ettekanne oli jalgrattakohtuniku sõnastiku koostamise teemal. Hetkeks võib tunduda, et mis seal siis nii väga ära ei ole? Tegelikult tuli välja, et sõnastiku koostaja kavatses sõnastiku esialgu piirata rattasõidu olümpiaaladega, aga isegi nii läheb maht sedavõrd suureks, et võib-olla tuleb valida ainult üks ala!

Ajaloolased jälle olla seda meelt, et milleks neile oma terminoloogia, nemad saavad hakkama teiste valdkondade terminitega. Samas tõi ettekandja välja, et 1) nad kasutavad neid teiste valdkondade termineid ikkagi muus tähenduses (no mis valdkonna termin on sõjavägi? sõjanduses räägitakse relvajõududest) ja 2) isegi tavalistes kooliõpikutes kasutatakse samas tähenduses nii paljusid erinevaid sõnu, et raske on orienteeruda, mis on mis: kas tähistavad kõik sõnad sama asja või on seal mingid variatsioonid?

Niisiis ilmus mu esimese aasta tööplaani silmapilk uus etapp - internetisuhtluse terminoloogia süstematiseerimine. Arvi lubas mu sõnastikuprojekti retsenseerida, nii et igati vinge :) Minu kaalutlused terminitöö tegemisel on sellised: 1) kuigi praegu on mu teema omamoodi "nišilingvistika", võib see ühel hetkel populaarsemaks muutuda ja siis on seda sõnavara igal juhul vaja; 2) kuna praegu on selle teemaga tegelejaid ülivähe, on terminitegu lihtne, pole veel välja kujunenud koolkondi ega midagi; 3) osa termineid saab küll naabervaldkondadest laenata, kuid nende tähendus ei pruugi samaks jääda ja kõige kohta veel sõnu polegi.. sain aru, et tegelikult olengi juba korduvalt terminitega hädas olnud; 4) mul on nii artikleid kui doktoritööd lihtsam kirjutada, kui terminid on algusest peale paigas ja läbi vaieldud.. ja nii on ka ükskord kaitsmisel üks vaieldav asi vähem.

Kui teisipäeva õhtul Tallinna tagasi jõudsin, katsus üks krišnaiit mu kukrut kergendada. Tema õnnetuseks olen ma nende rahakogumisvõtetega kursis. See käib nii: kõigepealt nad pakuvad sulle midagi, näiteks raamatut või maiustusi. Kui pakutu vastu võtad, järgneb üpris kohustuslik soovitus raha annetada ja kuna sa oled kingituse saamisest eufooriliselt õnnelik ja piinlik oleks kingitut kohe tagasi anda, avadki rahakoti rauad. Kevadel käisime Indias krišnaiitide ühes peamises keskuses ja annetasime privaatekskursiooni eest juba piisavalt, nii et järgmise annetuseni peavad nad ootama. Küsisingi siis noormehelt, et kas kolleegi poolt tuuri pandud rahad tuleb tagasi teenida või mis? Lahku läksime naerdes ja vastastikuste õnnistustega.

Ma vist tõmbangi praegu usuinimesi ligi, täna jõudis juba üks naisterahvaste paar mul ukse taga käia - muidugi küsimusega, kas mina juba tean, kuidas selline vana raamat nagu Piibel tänapäeval elada aitab. Meestest saab üldiselt palju hõlpsamini lahti kui naistest! Vastasin neile, et tean küll ja olen luterlane. Lootsin, et sellega saab vestluse lõppenuks lugeda, aga kus sa sellega, neil jätkus juttu kauemaks. Nad üritasid iga hinna eest diskussiooni astuda, kuni "rääkisin neile mõistuloo" ehk jutustasin, mis kogemus mul Meriväljal oli. Ma loodan, et nad said vihjest aru ja tõmbasid meie aadressi märkmikust maha.

Lugu ise aga on tõestisündinud: Meriväljal elamise ajal hakkasid meil regulaarselt ühed tädid ukse taga käima. Alati päevasel ajal, kaval aeg, siis ongi kodus pigem lapsepuhkusel naised, koduperenaised, pensionärid, töötud - kergemini mõjutatavad ja rohkema vaba ajaga inimesed. Niisiis, mingid tädid tulid alailma ja tahtsid Piiblist rääkida. See oli aeg, mil ma aktiivselt vanakreeka keelega tegelesin ja Piibli tekstidega seetõttu niikuinii süvitsi kokku puutusin. Ütlesin neile kohe esimesel korral, et olen juba luterlane ja tegelen Piibliga ja mind ei ole vaja pöörata. See ei takistanud neid ikka ja jälle kohale ilmumast. Ühel päeval aga tekitasid nad päris kaose! Tulid tädid jälle ukse peale, sisse ma neid muidugi ei kutsunud, pärast ei saa enam toast välja. Hakkasid aga oma vana lauluga peale ja üldse ei kuulanud, mida ma vastasin. Tol päeval tahtsid nad kangekaelselt mind veenda, et peaksin tõsiselt lugema brošüüri "miks Piibel on tore raamat" vms. Kui ütlesin, et usun seda niigi ja tegelen Piibliga niikuinii, ütlesid nad, et ma olen ülbe ja liiga enesekindel?? Siis hakkas Mari karjuma, tuli minu juurde eeskotta ja muudkui röökis. Võtsin ta sülle, aga ukse vahelt tuli külma ja ta karjus seda enam ja sülest ära minna ei tahtnud. Tädid aga muudkui ketrasid.. Hakkasin aina tungivamalt vihjama, et neil oleks aeg lahkuda, aga tädid ei teinud ei mind ega röökivat Mari kuulma ja muudkui plärasid.. Kõige krooniks ütles üks tädi: "Oi kui armas koer teil on!" ja ma jõudsin vaevalt mõelda, et pole mul mingit koera, kui üks sööstiski ukse vahelt sisse! Kuulsin majast purunevate asjade klirinat, Mari röökis end hingetuks.. vat siis virutasin neil nina all ukse kinni ja läksin koera püüdma.

Tänase teoloogilise vestluse käigus üritas kõigest kass põgeneda, muud hullu ei juhtunudki.

Teisipäeva õhtul käisime Lauraga Chocolateries. Oligi täpselt nii tore kui lootsin :)

Kolmapäeva õhtul jõudsin ühe salsatunni arvelt Rahvusraamatukogu raamatulaata külastada. Seal olid väljas vist enam-vähem kõik Eesti raamatukirjastused ja kokku oli see üks mõrrrrrrrv rahakotis, aga see-eest jätkub õndsat lugemisnaudingut jälle tükiks ajaks.

Kultuurne nädal jätkus neljapäevase teatrikülastusega. Vanemuises jookseb "Lõvi, nõid ja riidekapp". Mis ma oskan öelda? Lavakujundus ja valgustus olid väga ägedad, näitlejatöö oli enam-vähem, aga võitlusstseenidest olid tehtud väga abstraktsed moodsa tantsu etendused. Seda, kes parasjagu võitmas oli, katsusin tuvastada filmi meenutades. Eriti ägedat heitlust sümboliseeriti süngema muusika ja roosa valgusega, kusjuures minu kõrval istuvad lapsukesed kurtsid valjuhäälselt, et see roosa paneb neil juba silmad valutama. Marile meeldis kokkuvõttes kõige rohkem kuninganna, s.t Lumekuninganna sarnane valges kleidis kõrk näitsik. Äge on aga see, et lasteetenduste ajal on kõrvalruumides igasugused ägedad atraktsioonid, millega jõnglased end nii etenduse vaheajal kui järel lõbustada saavad.

Etenduse järel käisime kohvikus kohvikukombeid harjutamas ja siis oligi juba pea-aegu õhtuse kontserdi aeg. Mari laulmine läks täitsa hästi, mingit lavahirmu küll näha polnud. Üldse olid lapsed väga ägedad, tilluke alt-naabripoiss esines päris pisikeste tantsurühma koosseisus, üks vast värskelt viiene laulis oma lauluõpetajaga uhkelt duetti ja päris suured tüdrukud näitasid, mis nad häälega teha oskavad.

Ja nüüd termineid tegema..