Kaks kutset, H. Talvik

Mul oli jõulutervituse luuletuseks tegelikult kaks kandidaati, teine neist selline:

Kui palves leegitseb su hing
ja kerkib ringi järel ring
ju kõrgeimasse taevasfääri,
kus enam ükski maine ving
ta helkjat kiirterüüd ei määri -
ja kui siis vaim, kes troonib kõige üle,
sul avab kirka isasüle
ja iga kiuke sinus nõuab sult,
et anduksid tal' jäägitult
ja kui siis ülima ekstaasi hetkel
nõrk nälgind kerjus peatub retkel
su koja ees
ja silmavees
sult kruusi vett ja tükki leiba palub,
siis ole mees
kes häire vapralt talub
ja armastuse loitval kumal
sa jäta taevas, jäta Jumal
ja püha rist
ning kohtle vaest, kes abi vajab
ja kelle hääl su kotta kajab
kui kallist külalist.

*

Või osutubki põrgu saadikuks,
ta söödaks võõras - - - ära uuri seda,
vaid ava kerjusele uks
ja teeni teda!