kaduvad inimesed

Aastakokkuvõtte asemel tuleb hoopis üks nukker hetk.

Sain kirja vanalt - või peaksin juba ütlema "kunagiselt"? - sõbralt. Ta kirjutas, et kustutas mu mõne aja eest oma MSN-ist, sest me ei ole ammu rääkinud ja nüüd kavatseb mu ka Orkutis oma kontaktide hulgast kustutada. (MSN-i asja tegelikult teadsin, sest mu MSN-i programm näitab, kas ma olen teise inimese listis või ei. Kurb oli, aga mõtlesin, et see on tema valik.) Kui murtud südametega Mehmetid ja Mustafad välja arvata, on ta sel sügisel juba teine sõber, kes mu MSN-ist eemaldanud on.

Sõbra kiri pani mind järele mõtlema - natuke saja ja poole sõbra loole ja natuke sellele, kes on need inimesed, kes mu ümber praegu on ja miks just nemad ja kas ma saaksin midagi selleks teha, et ka teised vähemalt varem sõbraks peetud inimesed ei kaoks.

Sain aru, et kadujaid on mitut sorti. Ühed on "looduslik valik" ehk need, kellega kunagi midagi väga ühist ei olnudki. Juhututtavad erinevatelt üritustelt, kellega on võib-olla õhtu jagu lõbus olnud, siis mõnda aega veel tänaval tere öeldud ja ühel hetkel ei tunne nad sind enam tänaval ära.

Teised on need, kelle elu ongi selliseks muutunud, et neil ei ole sõprade jaoks enam aega - täienenud pere, lapsed, võib-olla väga intensiivne karjäär, sellised hobid, mis neelavad kogu vaba aja.

Ja kolmandad on need - ja nüüd on mul kurb ja häbi - kelle jaoks minul ei ole ammu aega olnud. Ma tean hästi, millal see ammu algas - aasta tagasi, siis, kui ülikooli lõpetamine reaalseks muutuma hakkas ja energia ja mõtted sellele keskendusid. Viimane suur pidu minu juures oli umbes aasta tagasi, peale seda pole enam ühtegi massiüritust olnud. Ülikooli lõpetamise järel vajasin taastumiseks aega, et natuke endaga olla ja vaim välja puhata ja siis hakkas juba Tallinna vahet sõitmine, töö ja teadus. Tänagi (õigemini eile) tõlkisin umbes veerand kaheteistkümneni (PM), siis hakkasin tegelema ohtrate kirjatöödega, mille tähtajad lähenevad. Homme jälle tõlgin, õhtul tulevad külalised ja pärast kas tõlgin või kirjutan - sõltub, kas saan töö enne külalisi valmis või ei. See ei ole mingi erandlik nädalavahetus, nii ongi. Pidevalt. Kusjuures selline päevakava iseenesest ei ole mingi traagika, mulle meeldib see, mida ma teen.

Aga- netisuhtluseks praktiliselt aega ei jää. Külalisi võtan ikka hea meelega vastu, õnneks neid ikka käib ka, ja kohvikussegi lähen hea meelega, aga seda jaksu eriti ei ole, et jõuaks veel netis rääkida. Samuti pole enam seda aega, et jaksaks ise kõiki suhtevõrgustikke aktiivsena hoida. Ma ei olegi sedasorti inimene, kes teisele niisama, heast peast helistada söandaks, samuti pole enam jaksu MSNis uusi aknaid avada - hea, kui jõuab vastata neile, kes ise jutu üles võtavad. Nii on ära kadunud need inimesed, kellega ma ise alati esimesena jutu üles võtsin. Õnneks on ka need inimesed, kellega võime vahepealsetel mitte-nägemise-perioodil hästi hakkama saada ka vastastikku blogi lugedes või mõnikord pikki kirju kirjutades. Ja kui kohtume, ei ole pika suhtluspausi tunnet, vaid.. lihtsalt, mõne inimesega on nii - alati võib juttu poolelt sõnalt jätkata, sest mõtted on samas keeles.

See, kui ma pole MSN-is ammu tere öelnud või helistanud, ei tähenda, et ma sind unustanud olen. Ma mäletan ja hoolin ja püüan vähemalt blogide/Orkuti/ühiste sõprade kaudu kursis olla, kuidas sul läheb. Mul oleks väga hea meel, kui sa mulle külla tuleksid või kohvikusse kutsuksid. Kui sa mulle kirjutad, siis ma püüan vastata, varem või hiljem. Virtuaalse elu asemele on astunud reaalne elu. See reaalne elu lihtsalt ei jäta enam aega pikkadeks võrguvestlusteks. Vabast ajast on saanud tõeline väärtaeg ja ma tahaks seda kasutada inimestega päriselt rääkimiseks. Silmast silma, inimeste soojust ja lähedust teades ja nähes. Külla saab mulle ikka tulla Tartus ja kohvikusse saab minna nii Tartus kui Tallinnas.

Siis veel mu ülikehv kuupäevamälu - kui sa minult sünnipäevaõnnitlust ei saanud, siis lihtsalt seepärast, et suudan hädavaevu ainult kaheksat sünnipäeva meeles pidada - pereliikmete omi. Mul on põhimõtteliselt sünnipäevamärkmik, aga ma unustan sinna vaadata.. Pigem on üllatav, kui ma mõnele sünnipäevale õigel ajal pihta saan :) Samas ma ei eelda ka kelleltki, et tal minu sünnipäev meeles seisaks :)

Ja kohustuslikud õnnitlused ei taha mul üldse eriti edeneda. Ma tahaks alati midagi sellist öelda või teha või anda, mis oleks mõttega, aga neid sügavaid mõtteid pole nii jalaga segada. Siis ma parem jätan ütlemata, kuni see õige mõte tuleb. Nooremana ma üldse ei saanud aru, miks peab matustel avaldama kaastunnet võõrastele inimestele, eriti kui sa neid isegi üldse ei tunne ja kui sa nende tunnet niikuinii jagada ei saa. Nüüd ma vist saan aru, aga ega see kergelt ikka tule..

Selline kriitiline aastalõpp siis. Aga palun, ärge kaduge päriselt ära ja ärge laske mul päriselt kaduda. Ma püüan sama, nii hästi-halvasti kui õnnestub.