.

Käisingi eile kaitsmisi vaatamas. Mõlemad olid väga huvitavad, kuigi erinevas mõttes. Esimesel kippus õhkkond kergelt dramaatiliseks, mida rõhutas ka komisjoni otsuse teatamisel tehtud teatraalne paus. Tegelikult oli töö autor ju vähemalt kõvasti vaeva näinud ja parimat püüdnud. Lasti läbi :)

Teisel jälle oli tulemus nii selgelt ette arvatav, et mõned lausa tukkusid :) Oponeerimise osa oli nagu kahe võrdse professionaali vestlus ja otsest kriitikat tabasin sealt ainult ühe lause jagu. Oponendiks olnud auväärt Soome professor sai võrukeelsest jutust aru ja suutis oma osa üsna kenas eesti keeles esitada. Üldse olid mõlema kaitsmise oponendid väga tasemel, kui endal kunagi selline oleks, poleks ka läbi kukkuda häbi.

Pärast tähistasime Lõuna-Eesti keskuses Sulevi kaitsmist. Ikka ja jälle hämmastun, kui soe ja mõnus see Ivade pere on :) Kuna meil on erinevad teadushuvid, puutume kokku (selgelt liiga) harva, aga alati on see kohtumine nii tore. Üldse jääb mulje, et kõik need võru keele ja kultuuriga tegelejad on kuidagi hästi avatud ja sõbralikud inimesed, eile oli neid seal omajagu ja kuigi ma pooli ei tundnud, oli ikka kodune tunne. T.-R. V. rääkis loo sellest, kuidas Mari Möldre oli ca 1945. aastal kinni läinud, põhjuseks üks väike sketš - näitas Mari alguses mingit asja ja küsis, mis see on? Publik vastas huupi, tema ütles - see on minevik. Näitas teist asja, küsis, mis see on? Publik jälle vastas huupi, tema, et see on olevik. Siis näitas puhvaikat ja küsis, mis see on? Publik kohe, et tulevik. Mari: ei ole tulevik, see on lihtsalt puhvaika.

Minu Mari aga mängis samal ajal pisikeste Ivadega kõrvalruumides Leiutajateküla Lottet. Jako oli Oskar ja Mari oli Lotte ja Jako pisike õde Hella mängis Lotte ema. Kusjuures Leiutajatekülaks olid seal (Vana Anatoomikumi tiivas) lausa ideaalsed tingimused, igal pool seisid AHHAA ja muidu meditsiininäituste eksponaadid.

Pill tuli pika ilu peale siis, kui koju jõudsin. Kuidagi külm oli, pugesin teki alla ja siis vappusin seal tükk aega, kuni vappumine palavikuga asendus. Öö veetsin palavikuliste unenägude seltsis, mille läbiv joon oli see, et "teie materjalist ei piisa selliste üldistuste tegemiseks". S.t nägin öö otsa unes oma doktoritöö kaitsmist erinevates versioonides :D Praegu tundub see juba naljakas, aga varahommikul unesegasena küll nii lõbus polnud, vahetult ärkamise järel olin kindel, et mu töö puhul ei kõlba isegi kavand mitte kuskile. Praegu istun palavikuga voodis teki all, vaheldumisi magan ja organiseerin oma teadusblogi linke. Otsustasin, et kahe linna vahel sõites on lihtsam vajalikke materjale võrgus hoida ja need teistelegi kättesaadavaks teha.

Ikkagi tundub, et neli aastat on teaduslikuks küpsemiseks liiga lühike aeg.

Ja tont neid talviseid viirusi võtku!