päikeseline päev

Oli mõne aja eest selline lugu. Täna tuli selle loo õnnelik lõpp :) Helistas memme lapselaps. Kiirabiarstid olid peale esmaabi andmist memme taskust leidnud pabereid, mille järgi ta kodu üles leiti (ise ei mäletanud ta endiselt midagi) ja memm oli õnnelikult omaste juurde jõudnud. Kiirabi paberites polnud aga sõnagi selle kohta, mis temaga juhtunud oli, ja endal oli tal täielik mälukas - mäletas ainult lillepoe juures olemist ja järgmisena juba kiirabiautos silmade avamist. Perel ei olnud seega halli aimugi, mis toimunud oli. Tal olid olnud kukkumise vigastused ning südamerike, mis võinuks kiirabita päris kehvasti lõppeda. Pere jaoks läinud ta lihtsalt veidiks linna (elavad nad üpris kesklinnas) ja saabunud tüki aja pärast kiirabi saatel. Ainuke vihje kiirabilehel oli olnud minu nr koos märkusega "mööduja". Täna siis rääkisimegi, nemad said teada, mis toimus ja mina sain teada, et memmekesega sai kõik korda :) Kiirabi ise ju kunagi tagasi ei helista, et öelda, mis kannatanust sai või nii. Memm tunneb ennast igatahes juba täitsa hästi ja käib voodist väljaski :)

Konverentsiralli on nüüd selleks aastaks enam-vähem läbi. Jätsin kohvijoomise vähemalt ajutiselt maha. Valus, valus.. Nüüd on juba pea-aegu normaalne olla, pole stabiilset minestamise tunnet ja kohvilõhnad ei aja hulluks :) Eks näis, mis tööl saama hakkab, aga üritan võimalikult kaua vastu pidada.

Ahjaa, veel seoses konverentsiga - mõtlesin, et kui minust kunagi õppejõud saab, palun esimese asjana tudengitel läpakad ära panna. Kui mul konverentsil või loengus läpakas lahti on, siis tähendab see a) jäin oma teeside viimistlemisega ajahätta või olen mõne muu tööga äärmiselt ajahädas ja pean iga sekundit selle tegemiseks kasutama, b) esitatav tekst ei paku mulle vähimatki pinget (ja isegi siis üritan pigem kasulikke asju teha). Sest suur värviline vilkuv ekraan segab ka ümberolijate keskendumist!

Järgneval võib olla seoseid reaalse eluga ja võib-olla isegi nende üritustega, kus ma viimastel nädalatel õnnetult mõne eriti aktiivse arvutikasutaja taha istuma sattusin.. Võib-olla on puhas kokkusattumus, et suurem osa neist arvutitest olid Macid. (siinkohal oli Neemel ja Arvil paar head teooriat, näiteks et Mac on nii ilus arvuti, et seda peabki kogu aeg kasutama ja näitama :)

"Mmmmm.. pean kontrollima meili, pean kontrollima meili..
keegi polegi kirjutanud!!
Aga teises postkastis?
Hmm..
Oo, msnis ikka keegi on. Jess! mis teed? ma olen sin konverentsil aa, tsau sis
Ei tea, kas see film on juba alla jõudnud? Supakad on puudu, poolik kah. Krt. A weekend.ees ikka midagi uut on
Ongi.
(mh-mh-mh)

Keegi pole ikka veel kirjutanud. Aga teises postkastis?
Saadaks ise ühe meili.

Otsiks Youtubest midagi..
...

Aga nüüd? Ikka pole kirjutatud.
aga äkki on juba mu meilile vastatud?
Ei? Miks? Mis mõttes?

Uuu.. ammu pole Maci softi uuendanud.
Krt. Uuendusi pole.
Aga äkki on eMugi lehel midagi olulist? Fleimi? Jeee, foorumeid on ju veelgi!
....
...

Aga äkki on nüüd keegi kirjutanud? HURRAAAAAA!!!!! Kiri! JEss!!!!
Listikiri küll, aga ikkagi kiri..

"

Ja nii edasi.