minu linn

Tulin öösel läbi vaikse linna koju. Kõik oli lumevalge ja vaikne. Ja südames oli nii soe.. inimestest, teest, sellest linnast.. Sõlmisin külmakartuses tihkelt kokku tõmmatud kapuutsi lahti ja lükkasin kuklasse, sel talvel selles linnas on lihtsalt nii soe.. Põhimõtteliselt on nüüd vaja veel kodune programmeerimisülesanne lõpetada (esimene oma käega tehtud masintõlkesüsteem :) ja hommikul on vaja juba kell seitse tõusta ja siis on vaja teha seda ja toda ja kolmandat ja .., aga "sellest pole hullu midagi", nagu Mari öelda armastab. Istusime rahvusvahelise doktorantide seltskonnaga Püssirohukeldris ja pärast Maailmas, see kõik on kunagi olnud, olgugi et teiste inimestega. Võib-olla oli see mu esimene kord Püssis ilma tantsimata, aga sellestki polnud hullu, täna tahtsimegi rääkida. Et kuus inimest on ideaalne seltskond. Kosmosesse viivast köiest. Rootsi masintõlkest. Internetipõhistest suhtluskeskkondadest..

See on vist augusti keskpaigast saadik esimene nädal, mil pikemalt Tartus olen. Nii rahustav ja soojendav.. See on ikka minu linn, soe ja hubane, turvaline ja armas. Nii mõnus on kooli minema hakata alles 5-10 minutit enne loengu algust (jala jõuab ilusti :), loengute vaheajal armsate inimestega kohvitada, aknast Toome puude latvu vaadata, pea-aegu hetkega koju jõuda, kodus mitte nii väsinud olla, Marile muinasjutte lugeda..

Ja inimesed. Need inimesed.

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
(---)
A. Suuman