.

Kust pimeduses inspiratsiooni võtta? Päike on lootusetult kaugel.. Miski ei taha liikuda, areneda. Tagasilöögid, seisakud. Täna läks asi nii hulluks, et otsustasin horoskoobist vaadata, kas tähtedel on äkki midagi paremat varuks. Ja -

"Saad aru, et kõik, mis viib edasi, ei saa olla kiire ega hõlpus. Oled nõus vaeva nägema ja palehigis tööd tegema. Ühel hetkel võid ka aja kulgemise ära unustada."

Nojah. Mis siin tahtagi :)

Üksinda mingit ala uurides jääb üsna üksildaseks. Kellega oma ideid ja teooriaid läbi vaielda? Eriti hea oleks mõnd asjatundlikku kriitikut või opositsionääri omada. Ma võin praegu vabalt vales suunas puurida ja pole kedagi, kes sellele õigel ajal tähelepanu juhtida teaks. Kuigi, jah, teaduslik vabadus on sedasi pea piiritu.. Aga ikkagi, kui ma eksin? Äkki ei ole internetikeeles mingeid vaikivaid reegleid? Äkki ei õpita vastavat sõnavara ja reeglistikku üksteiselt internetis, vaid ainult suulises suhtluses? Äkki on see kõik täielikult kaootiline? Äkki on korpuse ülesehitamiseks ja analüüsimiseks palju paremaid viise? Äkki polegi sellel tööl mõtet? ..

Nagu näha, on sügisene spliin platsis. Tahaks rohkem lihtsalt istuda ja inimestega rääkida. Silmast silma, hingest hinge. Omade ja võõramatega. Miskipärast tuleb nii töö kui teaduse raames kogu aeg töötada tekstidega, mille keegi teine on kellelegi teisele loonud..

Aeg Arvo Pärti kuulata. Tintinnabuli-aeg.