Lunatico

Krimmi sini-sinisest taevast ja merest on juba saanud unenägu.. väljas on koduselt hall ja turvaline sügisilm, inimesed on harjumuspäraselt tülpinud ja .. no mitte kõik, eile Vabaduse ristmikul teeületamise ajal kihutas minust suure tõukerattaga mööda väike vanatädi. Kohe oli näha, kust ta tuli, sest selles suunas olid kõigil inimestel suud kõrvuni :)

Töö ja teaduse poolest läheb elu aina pingelisemaks, oktoobris tuleb vist kaks nädalat, kui Tartusse pea-aegu ei jõuagi, tööpäevad vahelduvad doktoriseminaride ja kursustega ja keegi peab lõppeks ka kõik need artiklid ja ettekanded valmis kirjutama.. Kergest väsimusest hoolimata on siiski äge, kõik on nii huvitav :) Mõtlesin, et doktorantuuris on vaba aega rohkem, sest loengukoormust pea-aegu ei olegi, aga tegelikult on vastupidi, palju rohkem on neid asju, mida omal käel teha tuleb. Hape (muide, ta tuleb veebruaris maratonile ja siis teeme talle teretulemast- ja headaega- peod :) arvas eile, et ma olen ambitsioonikas, aga ei ole.. asjad on lihtsalt juhtunud ja nüüd üritan võimalikult hästi oma kohust täita :) Kõik asjad, mida ma teen, on lihtsalt sattunud südant ja hinge mööda olema.

Elu on hea.