Loksun rahulikult rongiga Tallinna poole, esimest korda prooviks esimese klassi vagunis. Siin peabki harva sõitma, siis on see eriline :) Üle vaguni leviv kohvilõhn, akna taga päike ja kullakarva sügis, kõrvaklappides bachata ja merengue.. ja ma näen täna sellise inimese
moodi välja, kes esimeses klassis sõita võiks :) Öösel tegin pea-aegu kella viieni tööd, aga väsimust väga ei olegi, pigem õnnelik tunne, et töö ilusti valmis jõudsin ja veel koguni terve ööpäev enne tähtaega :) See on mingi uus iseloomujoon, võib-olla tulnud sellest, et tänu
intensiivse bakaõppe lõppemisele saan nüüd ise endale tähtaegu seada ja keskenduda asjadele, mis on mu enda arvates olulised. Mitte et kõikvõimalikud kodutööd ja eksamiteks õppimised oleks väheolulised olnud, aga.. nende puhul polnud võimalik valida, lihtsalt tuli teha, meeldis või mitte. Nii läkski, et esmajärjekorras tuli kõikvõimalikke kohustuslikke töid teha ja muu - artiklid, ettekanded - valmis viimasel ööl, viimastel sekunditel enne esitamist, viimastest jõuraasudest.

Doktorantuuri pääsemine on vaimule head teinud. Soovitaksin seda proovida igaühel, kel vähegi huvi ja tahtmist :) See on uus küpsemise aste, iseseisva mõtlemise tallermaa, mõtestatud vabadus koos sihikindlamaks muutuva ja struktureerituma mõttejõuga. Kraad ise on vaid
tulemuse formaalne kinnitamine, paar uut tähte visiitkaardil, palju olulisem on protsess: sõna ja teo vahekord, tegude sõnaks saamine ja vastutus sõna eest.

(Ja rahvusvahelisel konverentsil ei tohi unustada ka laulu, toosti ja kõne ettevalmistamist :)

---

Lõpetasin just artikli, mille kirjutamine läks lahti hullumeelsetel viimastel nädalatel enne lõpuaktust. Mul on hägune mälestus, nagu oleksime Jaaguga alustanud lausa enne seda, kui lõputöö kaitsesin, aga võib-olla ka mitte. Esimest mustandit kirjutas igatahes natuke
teistsugune tüdruk - see, kes kavatses sügisest Türki kolida ja elu üle mõelda. Viimast lihvi annab juba see, kes äkitselt sai elult rohkem kui paluda söandas. Artikkel on ajaga palju muutunud, see on humanitaari ja reaalteadlase ühistöö, mis kõneleb asjadest, millele me kumbki varem täpset nimegi anda ei osanud. High context communication, low context communication, knowledge communication.. lihtsalt öeldes - kuidas inimesed internetis (täpsemalt rate.ee-s) teadmisi vahetavad ja miks nad seda teevad.

Mul on tunne, et selle artikli pidigi kirjutama, et mõned asjad selgeks saada.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.

Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.

-----

salsas nikastasin vist pea-aegu ühe khm.. istmikulihase ära. Edasijõudnutes on päris äge, seda nii tähenduses "lahe" kui "karm" :)