Все границы - в твоей голове

Mul oli siia mustmiljon pealkirja mõeldud, aga see on lõppeks kõige parem. Kuigi mitte eriti teemasse :)

Jõudsin just Krimmist tagasi. Väsimus on küll kohutav, aga samas on nii palju muljeid, mis välja tahavad.

Näiteks eilne päev. Tegelikult me käisime ikka ettekandeid ka kuulamas, lihtsalt see eilne päev.. ühesõnaga. Hommikul varakult läksime õigeusu kirikusse teenistusele. Ma pole kunagi varem õigeusu teenistusest osa saanud ja ehkki kavatsesin vähemalt hommikusöögini magada, ärkasin ikka koos Oljaga. Võtsime Lena ka seltsi ja jalutasime kirikut otsima. See oli üsna tilluke ja hubane, rohkem kodu kui sibulkiriku moodi. Kirikukelli oli üleüldse viis ja need paiknesid hoopis aias ja tavalise kellalöömise asemel oli kellamäng.

Pärast hommikusööki ronisime mäkke ja veetsimegi ülejäänud päeva seal. Ronimist alustasime kaheksakesi, aga nagu kümne väikse neegri laulus juhtus, hakkasid osad järjest ära kaduma ja tippu jõudsime viiekesi. Istusime kiviringis ja pidasime oma keeleteaduslikku sektsiooni, vaatasime lilli ja liblikaid ja sisalikke, puhkasime iidvana tillukese kiriku varemete juures, korjasime metsikut salveid, jagasime kolme juustusaia ja pakki šokolaadipähkleid, laulsime mäetipus eesti ja vene laule ning turnisime ja lesisime kaljude otsas, pea kohal päike ja sini-sinine taevas, silmapiirini sini-sinine meri, all soojad kivid ja kõrval kallid inimesed. Õhtu lähenedes ronisime alla tagasi ja jõudsime enne banketti Dima laulu ja kitarrimängu kuulata:



Salvestasin selle kingituseks, aga las ta olla ka siin :)

Banketil olime üsna lühidalt ja peale väikest tantsimist ja hüvastijättu lipsasime Kristaga oma tuppa. Otsustasime natuke salsatada ja bachatada, et lihaseid pärast mäge lõdvestada. Saime just alustada, kui tuli Dima ja arvas, et miks toas, kui võiks rannas tantsida? Võtsime siis läpaka ja kitarri ja läksime kolmekesi randa. Rannaliiv aga oli hilisõhtuselt külm ja väikseid kive täis, nii et Olja liitudes läksime hoopis neljakesi kai peale. See oli võimas! Kuuvalgus ja tähed, tormitsev meri ümberringi.. Kõige ilusam koht, kus ma seni tantsinud olen :)

Pärast tulid teised noored ka sinna, siis hakati laulma ja kitarri mängima, ikka tähtede ja kuu valgel.. peale südaööd jõudsime viimaks tuppa, jõime veel teed ja vist veini ja vaatasime Krimmi pilte ja rääkisime ja olime nii väsinud, et hirmus.

Tegelikult me kuulasime eelmistel päevadel ikka ettekandeid ka ja pidasime neid ise ja ma olin isegi nime poolest ühe sektsiooni sekretär, ehkki see praktikas tähendas lihtsalt eespool istumist. Ettekannetest ei ole pilte seepärast, et unustasin kogu aeg fotoka maha.

Söök oli omapärane. Partenit on vana kooli sanatoorium, registreerumisel anti meile sanatooriumiraamatud (haigusloo jaoks) ja seal esilehel oli päevakava, mis sisaldas muuhulgas hommikuvõimlemist ja kultuurilis-massilisi tegevusi ja söökla oli täpselt samas vaimus. Meie esimese õhtusöögi esimene käik oli näiteks salat, mis koosnes kunstipäraselt taldrikule virutatud keedupeedist, kalmaarijuppidest ja hapukapsast ???!!?? Pearoaks oli senitundmatu keedetud teravili (keegi ei arvanudki seda lõpuni ära) koos mingi hakklihakäkiga. Järgmine hommikusöök koosnes ka mitmest käigust - esimeseks käiguks oli tatrapuder, teiseks mannapuder!

Üheski WC-s ei olnud tualettpaberit. Hiljem selgus, et kohalikud kannavad lihtsalt kogu aeg salvrätikuid kaasas.

Ühel hommikul istusime lauas kolmekesi ja Dima katsus ära arvata, mis minul ja Kristal ehk eesti tüdrukutel ühist on. Lõppjärelduseks oli, et kõik eesti tüdrukud on arvutilingvistid, tantsivad salsat ja neil on laps :)

Meil on nüüd publikatsioon Apresjaniga samas kogumikus.

Mägede poeg Gruusiast uuris, kas eesti keeles grammatilised sood on. Kui kuulis, et ei ole: "VOT nashi ljudi!!!" (gruusia keeles ka ei ole)

Pildid järgmises postitused.