Beleriandist ja..

Marteni tehtud:

Tegelikult ma isegi ei mänginud. Mul oli roll ja tore rollisisene tütar (keda ma üldse nägin vist kaks korda, mängu alguses ja lõpus) ja kojavanem ja kostüüm ja puha, aga rolliväline tegevus köitis sedavõrd, et kogu mängu nägingi üle pajaaurude või grillisuitsu.. Niisiis, kunagi andsin Martenile lubaduse tulla Beleriandi lugudele toitu valmistama. Kui kuulsin mängijate arvu (100!), mõtlesin, et hea küll, tuleb siis võtta umbes Talveöö kogused ja viiega korrutada :) Siis selgus, et kogu mäng käib väljas. Optimistlikult tegin menüü, mis eeldas ohtrate lõkete ja padade olemasolu, kui ootamatult tuli välja, et padasid saaks ehk kaks (a' 7 liitrit) :) Keedetavad söögid tuli maha kanda ja uus menüü mõelda. Lõketel, ilma padadeta valmistatav. Sain hakkama. Siis ütles lihaeksperdist sõber, et lõkete peal liha küpsetamisest ei tule midagi head. Tuli metallvann muretseda.
Terve reedese päeva kruiisisime Raiduga mööda poode ja hulgiladusid, hankides KOHUTAVATES kogustes toidukraami (lõppeks läks Tartust mängukoha poole kaks viimseni täis tuubitud sõidukit). Elus esimest korda ostsin küpsiseid ja rosinaid mitte grammide, vaid kümnete kilodega :) Laupäeva hommikul tõime veel 200 (kakssada) lihapirukat ja 15 kotti grillsütt ja siis veel kõigest 70 kilo shashlõkiliha ja oligi kõik :P Tõtt-öelda ma ei kujutanud ette ei nende toidukoguste reaalset mahtu ega ka seda, et need on tõepoolest võimalik autosse toppida. Ahjaa, muidugi selgus veel laupäeva hommikul, et varahommikuks tellitud liha saab kätte võib-olla kell 11 või 12 :)

Vahepealsest ei oskagi palju rääkida.. selgeks sai see, et ühe-kahekesi on võimalik õues sajale inimesele kolm söögikorda teha ja ellu jääda; et ma olen suuteline 37 kg köögivilja jutti salatiks lõikuma; et tee sees olevat kannikesesiirupit ei tunne keegi ära; et keefirimarinaadis shaslõkiliha a' la Pavel on endiselt paganama hea; et suurem osa mängijaid ei võtnud toidunõusid kaasa ja et toored porgandid on ülipopulaarne proviant. Söögiteo kõrvalt mängu piiludes paistis, et ka see oli vägev, ja professionaalse grimmiga orkid nägid nii sünged välja, et Mari ei julgenud isegi minu süles neile läheneda. Lõpuks aga väsitas täiskohaga kokaamet nii ära, et kui mängult koju jõudsin, suutsin end veel korraks poodi vedada, siis üritasin veel Silmarillioni lugeda, et õhtuni ärkvel püsida, aga vastupanu oli mõttetu, vajusin kuskil viie-kuue ajal magama ja ärkasin alles hommikul. Nüüd on siis igatahes massitoitlustamise alused ka selged ja - respect, elukutselised kokad! Nüüd ma tean, mis tunne teil on! Ja vabandused nende ees, kellega ei jõudnud pikemalt vestelda, mängu ajal polnud aega ja pärast polnud enam jaksu!

Enne Beleriandi toimunu on selle võimsa mulje kõrval hetkel kergelt kahvatunud. Siiski - leidsin põneva erialase töö sümpaatses firmas (tõtt-öelda on minu spetsiifilise erialaga seonduvaid asutusi Eestis vaid mõni üksik) ning enne seda olime Aegnal valves. See oli kogu meie viie Aegna-suve peale vist kõige rahulikum vahetus, ei ühtki väljakutset, võis lihtsalt olla ja ennast koguda, talveks valgust ja mererahu laadida.