-1 hammast

Juba pühapäeval otsustas üks parandamatu hammas valutama hakata. Parandamatu selles mõttes, et kunagi pandi sinna selline täidis, mis muudab hamba hapraks ja mu hambaarst ütles, et seda hammast ei saagi parandada; kui valutama hakkab, tuleb välja tõmmata. See aeg jõudiski nüüd siis kätte ja muidugi kulminatsiooniga doktorantuuri eksami ajaks, et pinget tõsta ja mu elu huvitavamaks muuta! Puukisin end pühapäeva õhtul valuvaigisteid täis, et üldse magada saaks. Hommikuks oli ilusti äratus pandud, et jõuaks varakult Tallinna rongile ja võiks kenasti vaimu eksamiks valmis panna. Ideaalis käis sinna plaani juurde veel mõni tore kohvik väga hea kohvi ja mõnusa koogiga. Mis juhtus tegelikult: äratus ei töötanud! Vanal telefonil olid ka mingid kellaajad, mille peale ta lihtsalt ei reageerinud, ja paistab, et mu uuel telefonil on selliseks ajaks 05:45. Õnneks sain natuke enne seitset silmad ise lahti ja jõudsin siiski piisava ajavaruga bussi peale. Bussisõit oli kohutav, hammas valutas ja kõht valutas (valuvaigistitest)! Isegi maailma parim kohv (kui sellist Eestis saaks) ega maailma parim kook suutnuks mind midagi sööma meelitada. Eksami ajaks ei julgenud enam valuvaigisteid ka võtta, kartsin, et need teevad pea uimaseks ega lase selgelt mõelda. Helistasin Tähe hambakliinikusse, et oma hea hambaarsti juurde kiiresti aega saada, ja selgus, et 1) ta jõudis juba Tallinnasse tööle minna ja 2) üleüldse esimene vaba aeg oleks 26. juulil, sest kõik peale ühe arsti on puhkusel. Esmaspäev ei olnud selgelt minu päev, v.a kõik Tallinna ülikooli ja mu kursusega seotu :)

Teisipäeva hommikul läksin vapralt poole kaheksaks TÜ hambakliinikusse. Selgus, et kirurgia vastuvõtt algab alles üheksast. Kõmpisin koju tagasi, siis jälle kliinikusse. Ukse taha kogunes kiiresti paras saba. Paistab, et hambaarsti järjekord on interneti järel teine koht, kus sotsiaalsed piirid kaovad ja kõik suhtlevad nagu võrdne võrdsega :) Tuli üks vanaproua, pisarad silmis - ta kardab KOHUTAVALT hambaarsti, aga muud ei jää üle, hammas valutab kangesti ja ta oma arst on puhkusel ja aja saaks alles augusti lõppu. Kõik kinnitasid - hambaarst on hirmus, me kõik kardame. Siis läks arutamiseks, kes mitmendat korda on ja missugused arstid seal täna tööl on ja kes eile olid ja milliseid hirmsaid kogemusi kellelgi varasemast ette näidata on. Lood olid hirmsad ja vanaproual kippusid ikka pisarad silma. Siis tuli esimene patsient kabinetist välja, nägu rõõmus. Vanaproua rõõmustas - näe, temal läks küll hästi :) Mind kutsuti üllatavalt vara sisse, saadeti röntgenit tegema, siis istusin oma röntgenpildiga veel natuke ukse taga ja trööstisin vanatädi, et mina ka kartsin vanasti kohutavalt, aga leidsin ühe hirmus hea hambaarsti, kes kogu hambaarstide soo minu silmis rehabiliteeris. Ma enam tõesti ei karda! Rääkisin vanatädile oma nippe, kuidas vanasti hambaarsti juures julgust kogusin. Siis kutsuti mind jälle sisse. Tuimestus tehti ära ja viimase paari aasta kogemusest teadsingi juba ette, et tänapäeval ongi see tuimestuse tegemise algus kõige vastikum osa. (Mu päris arstil oli üldse hea nipp, kuidas isegi tuimestust valuta teha!) Mul polnud häda midagi, ootasin, kuni tuimestus mõjub (mmm! hambavalu kadus ära!) ja seadsin end toolil mugavamalt sisse. Arstid hakkasid kordamööda kangutama. Hambakroon tuli päris lihtsalt ära, aga juured ei tahtnud minust kuidagi lahkuda. Nüüd hakkas siis tants ja trall. Nägin järjest ära kõik hambakirurgias kasutatavad tööriistad (mida edasi, seda suuremad instrumendid välja toodi) ja kõik kirurgias tööl olnud arstid ja õed. Üliõpilasest arsti assisteeris samuti veel õpilase mõõtu meessoost õde ja kui nad vahepeal kahekesi olid, muutusin juba pisut murelikuks. Näiteks torkas "õde" mulle kogemata loputussüstlaga huule sisse augu! Kargasin ootamatust valust nii, et vähe puudus, et oleksin parasjagu töötava puuriga suhu veel ühe augu saanud. Jäin siiski rahulikuks, sest esiteks on ju vaja ka algajatel hambaarstidel ja õdedel kuidagi praktikat saada, teiseks oli mul tänu tuimestusele hea olla, kolmandaks oli vedamine, et puhkuste ajal nii ruttu löögile pääsesin ja et üleüldse see hammas välja tõmmatakse. Neil oli minu hamba tõmbamiseks ilmselt tublisti rohkem julgust vaja kui minul, kes ma lihtsalt mugavasti lesima ja suud lahti hoidma pidin. Nö lõppviimistluse tegi viimaks üks vanem arst, kes küll hambaga rääkis, aga igal juhul kindlalt teadis, mida ta teeb ja kuidas seda teha. Kui sõnatult kabineti uksest välja vankusin (tuimestit sain küll hea hobuseannuse), küsis õudunud vanaproua mu kätt haarates: "Öelge, kas oli väga hirmus?? Te olite nii kaua sees! Ah, ma näen, et te ei saa rääkida, teeme nii, et ma küsin ja teie noogutate või raputate pead. Kas tuimestussüst oli VÄGA hirmus?" Raputasin pead ja naeratasin enda arvates nii optimistlikult ja julgustsisendavalt kui võimalik. Hea, et ta muu osa kohta ei küsinud :)
Lõppeks kulus selle hamba tõmbamisele natuke üle tunni aja ja kaevati seal nii palju, et ajasin veel täna ööselgi verist vahtu välja ("Umbluu!" ei karjunud, sest ma üleüldse ei tahtnud rääkida). Täna pean veel rahulikult puhkama, häält ka eriti ei tee.