.

Excel hakkab peale mitut päeva ja ööd pea-aegu juba sõbraks saama. Saladuskatte all tuleb tõdeda, et kuigi vaba tarkvara on muidu kangesti vahva, ei ole OpenOffice siiski see programm, millega peenemat sorti andmeanalüüsi teha kannataks. Üleüldse hakkavad selgeks saama imeasjad, millest varem ei arvanudki, et need kunagi huvitavana näida võivad. Näiteks ladina keele grammatika on erakordselt põnev! Keskkooli lõpus ei olnud tunnet, nagu tahaks selle aja uuesti läbi käia ja üht-teist ehk süvenenumalt õppida, aga nüüd on, ja kuidas veel. Loodetavasti ei tekita viimased eksamid siiski olukorda, et neid aineid tõepoolest järgmisel aastal uuesti kuulama peaks :)

Raamatupoes ja koduste raamaturiiulite ees seisatades tunnen end nagu kaalujälgija grillrestorani menüüd lugedes - nii palju head, aga mitte minu jaoks. Üht-teist on siiski poest kodusesse riiulisse reisinud, näiteks Anni Arro uus kokaraamat! Tema toidud on lihtsad ja puhtad, nagu ta ise ja Sepamaa talu, millest ta kirjutab. Mul on riiulis ka "Eesti Gourmet Kokaraamat", aga Anni kokaraamat oleks tegelikult palju ilusam Eesti köögi tutvustaja - too gurmeeraamat, mis pealekauba on keeleliselt väga kehvasti toimetatud, on pigem ehk peakokalt-peakokale stiilis asi. Gurmeeraamatu pildid on imekenad ning on tore lugeda, mismoodi eriti peeneid pipstükke tehakse, aga päris tuntavat osa sealsete roogade toorainest on kas võimatu või liiga kallis hankida või tuleb paari ampsu nimel kaks päeva vaeva näha, riskides sellega, et mõnd peent protseduuri oskamatult tehes rikud kogu tulemuse. Mõtlesin, et neid toite võiks ehk teha suurema seltskonnaga ja suuremale seltskonnale, siis oleks asi vaeva väärt. Anni kokaraamat on täitsa teistmoodi. See on selline kokaraamat, mille ma ise kirjutaksin, kui ma oleksin kokaks õppinud ja tahaksin kokaraamatuid kirjutada. Toidud on lihtsad ja puhtad (seda ma korra juba ütlesin, aga kordamine on õppimise ema ;) ja iga toit räägib lugu või kannab tunnet. Vanad head Eesti söögid olid ilmselt pigem just sellega seotud, lihtsatest kodulähedastest asjadest valmistatud toidud, mis said oma jumaliku maitse mitte kolmekümnest komponendist, vaid sellest, et neid tehti südame ja armastusega. Anni kokaraamat ongi justkui selleks, et meelde tuletada, kuidas teha lihtsaid asju võib-olla natuke uutmoodi, aga igal juhul imehästi, ühendades nii Eesti kui Itaalia koduse maaköögi tundeid. Võib-olla on selles minu jaoks ka natuke nostalgiat maal elatud ajast ja vanaema juures oldud suvedest, kui sööki valmistatigi pea-aegu ainult värskest ja parimast kraamist. Seni, kuni ema pannkooke praadis, korjasin maja ees maasikaid, millest kohe sai toormoos. Supijuurikate poest toomine poleks kellelegi vist pähegi tulnud, võeti ikka kott või ämber ja käidi peenrad läbi. Siis tundus see nii harjumuspärase kodutoiduna, ent nüüd, linnas elades on värskest kraamist saanud delikatess, puhas luksuskaup.

Sattusin lobisema.. marss õppima tagasi!