päevakajalist

On haridusteaduskonnas üks selline juhendaja, kellel oma juhendatavate jaoks kunagi aega ei leidu. Kokkulepitud kohtumistele ilmub ta harva, ja siis pole ka sellest suuremat kasu, sest nagu ta ise tunnistab, pole tal olnud aega tööd läbi lugeda. Muidugi on juhendatavad ka tihtipeale laisad ja jätavad oma töö kirjutamise üsna viimastele nädalatele, aga .. sellegipoolest on inetu, kui juhendaja, kes enne ei ole töö lugemiseks lihtsalt aega võtnud, vaatab seda tööde esitamise tähtaja VIIMASEL PÄEVAL, kuigi juhendatav on juba märksa enne üritanud pingsalt tööle tema kommentaari saada, ja ütleb siis, et see töö ei kõlba, tema sinna allkirja ei anna, "mõnel jääbki vist lõpetamata". Veel halvem on lugu siis, kui see on järjekorras teine kevad, mil juhendatav pikalt saadetakse. Vat selline lugu ühe tuttavaga.. Omaette küsimus on muidugi, miks neiu peale eelmise kevade kogemust juhendajat ei vahetanud.. Igatahes soovitasin alustuseks kohe esmaspäeva hommikul minna ringile õppetool-dekaan-üliõpilasnõustaja-võib-olla ka üliõpilasesindus, kas on veel mõni koht, kus ta võiks nõu ja abi küsida? Ja kas ülikoolis on üldse mingit kontrollimehhanismi juhendajate töö osas, s.t kas see kedagi peale üliõpilaste huvitab-puudutab ka, kuidas juhendaja oma tööd teeb? Ainekursustel on tagasisidelehed, aga juhendamistel?

Aga siin midagi sellest teemast, et vahel võiks vanade aegade kogemusest midagi kõrva taha panna.. Katke ühe esimese Eesti vabariigi ajal Tallinnas elanud venelanna noorusmälestustest, s.o jutt käib ajast ~1920-1940 ning vene emigrantidest Eestis:

".. ja see lõppes 1930. aastate keskpaiku, kui oli peale kasvanud juba uus põlvkond, kes oskasid keelt. Tunnustada tuleb haridusministeeriumi. Ülimalt raske ja ületamatult keerulise grammatikaga eesti keele õpetus oli vene algkoolides ja gümnaasiumides sisse seatud väga kõrgel tasemel. Tänu sellele ja loomulikult ka rahumeelsetele mängudele oma hoovi eesti lastega omandasid vene lapsed eesti keele täielikult. See noorpõlv, kes ei kasvanud küll ümber eestlasteks, astus märkamatult eesti ellu, hakkas armastama eesti kultuuri, asus tööle mis tahes kohtadele ning hakkas oma perekondi ise ülal pidama ilma mingite piiranguteta. Nõnda hakkasid selleks ajaks veel ellu jäänud venelased vähehaaval üheskoos kogu muu väikese Eestiga jalgu alla saama. Kuid see oli juba sootuks teine aeg ja teised inimesed. Poleks vaid tulnud sõda.."

Vat seda ma nimetaks integratsiooniks. Rõhutaksin veel kord: "eesti keele õpetus oli vene algkoolides ja gümnaasiumides sisse seatud väga kõrgel tasemel". See oli siis Eesti Vabariik 1918+. Tänapäeval: keeleõppe tase vene algkoolides ja gümnaasiumides on vilets ja vene noored hakkavad vihkama maad ja kultuuri, mille ametlik poliitika on neid kohelda eks-okupantidena nüüd, siis ja igavesti.