Sisekõne

Silmad: Me enam ei jaksa, tahame kinni vajuda ja maaaaagadaaaaa, ööl ja päeval üldse enam vahet pole, lõpetad ühe raamatu või konspekti ja juba võtad järgmiseee..
Mina: Silmad, kannatage veel, siis ei pea te suvel üldse raamatuid vaatama või kui, siis ainult juturaamatuid, mis praegu lugemata riiulile kuhjuvad! Ja et see kannatamine kergem oleks, saate nädala pärast juba Himaalaja lumiseid tippe näha..
Jalad: Me enam ei jaksa tõusta ja edasi astuda, et sinna raamatukokku minna, tahame maaaaagadaaaaa, vähemalt nädal aega! Või siis vähemalt kuskil metsas matkata või mägedes turnida, seda me võiks küll, peale seda nädalast magamist muidugi! Või salsatada!
Mina: Jalad, kannatage veel, siis ei pea te suvel raamatukogus istuma, vaid võitegi mägedes ja metsades uidata ja sügisel juba Vahemeres liguneda! Ja et see kannatamine kergem oleks, saate nädala pärast juba mägesid vallutada ja päikest võtta!
Selg: Ma enam ei jaksa, tahan voodis lihtsalt pikali olla ja maaaaaagadaaaa! Kaua võib raamatute ja paberite taga kössitada? Ammu oleks aeg seljakott pakkida ja teele minna! Peale magamist muidugi!
Mina: Selg, kannata veel, siis ei pea sa suvel konspektide taga kössitama! Aga seljakotti hakkame pakkima juba ülehomme!
Pea: Ma enam ei jaksa, tahan lihtsalt tühi olla ja maaaagadaaaa! Kaua võib minusse fakte ja teooriaid toppida? Mida sa nendega üldse peale hakkad? Mis kasu sul sellest on, kui sa tead, et afiksid jagunevad sufiksiteks ja prefiksiteks või et need on derivatsioonimorfeemid?
Mina: Pea, kannata veel, siis võid suveks kõik need -fiksid unustada! Aga järgmisel nädalal võid juba pead murda, kuhu järgmiseks põrutada, kas Taj Mahali või hoopis Punjabi või kuskile mujale!

SJSP: Hea küll!

Lihtsalt väike põige aju loputamiseks :) Üks eksam täna juba tehtud, nelja tunni pärast on järgmine.