"Kui saan, siis teen"

Ülalmainitu on Kareda valla uus tunnuslause, mida esimese hooga aprillinaljade järelkajaks pidasin. Tuleb välja, et ongi neil nüüd selline moto! Peaksin ka sellest juhinduma hakkama ja edaspidi ütlema mitte: "Ma teen selle ise ära", vaid "Kui saan, siis teen". Eksameid on veel hirmus palju ja muud kohustused sellest väga ei küsi, kuidagi tuleb kõik ära teha. Eks näis, lõpetamine on siiski sihiks!

Vahepealsesse aega on igasuguseid huvitavaid asju mahtunud. Laupäeval vaatasime P.-ga "Padaemanda" Eesti versiooni. Sain nüüd sama etenduse kaht varianti kõrvutada ja pidin häbiga tõdema, et Riia ooperiteater teeb Tallinnale silmad ette. Orkester kippus lauljaid pidevalt üle mängima, sest häälekesed olid vaiksevõitu ning kandvust ja mõjuvust nappis pea kõigil solistidel. Kõige ägedam oli lava üldkujundus, muus osas oleks võinud parem kinno minna.

Tsikliga Tartust Tallinna kulgedes leidsin, et suurepärane võimalus "teed vabaks sõita" on liigelda liikluseeskirjade järgi. Sõitsin kogu tee täpselt lubatud kiirusega ja ise pidin mööda sõitma vaid ühest liikurist, kõik teised kaasliiklejad möödusid minust nagu postist. Ja oligi tee vaba! Tallinnas nii lihtne ei olnud, autod kohtlevad kaherattalisi endiselt tühja kohana ja teed on nii lagunenud, et lisasilmi oleks vaja.

Neljapäevast reede lõunani tegelesime O.-ga oma projektiga. Tõtt-öelda võiksime vist keelelehe kõrvalproduktina välja anda ka midagi "Saladuste" stiilis, õpetlikke lugusid elust ja inimestest. Lood on peeglid..

Pühapäeval pöörasime konvendis võimu ehk siis C!I! rebastest said üheks päevaks korp! Virvela kaasvõitlejad ja C!I! kaasvõitlejatest vastavalt rebased. Kõik olid nii vahvad ja hakkamist täis, kui läbikülmununa viimaks konventi jõudsin, oli lausa imetöö ära tehtud: ajutise juhatuse pildid igal pool, imekenad teklid, lindid ja lipp, uhkelt dekoreeritud juhatuse laud, põnevil "rebased". Arutasime koosolekul põhjalikult, kas konvendis võib käia tuttidega või tuttideta sussidega; tähistasime ühiselt Paris Hiltoni nimepäeva ja nõudepesumasina ametliku tunnustamise tähtpäeva; valisime näppe visates välja rebase, kes värvid saab; lasime teha kiirreferaati, kõnesid ja rebasteatrit; "presidendi" asemel tuli rebastel keerdus linti märgates öelda "viiesajagramminekalevivalgešokolaadmustikatejaõhitudriisiga" ja selle eest sai preemiaks mõned sihvkad; sisse anti ka sihvkadega; oma tekli valmistasid rebased rebastunnis. Kindlasti oli veel midagi.. Tegelikult hakkasime võimupööret juba väga ammu planeerima, pakun, et veebruaris või isegi jaanuaris. Kaasvõitlejatele kavatsesime simuleerida rebaslendu minekut, et nad lootusrikkalt pühapäeval konvendis istuks, ent kuna nad paistsid viimaks nii skeptilised, saatsime siiski ka ametliku teate. Veel kolmapäeval nõutati koosolekul, kas on võimuvõtmist oodata, aga püüdsime rebastega üsna edukalt näole manada ilmet, et me ei teagi, mis see on.

"Muusas" ilmunud lugu on hästi välja kukkunud, saan sooja vastukaja nii võõrastelt kui tuttavatelt. Sellega kaasneb pidevalt ka küsimus, kas kavatsen sinna veel kirjutada. Vastus on - mitte lähiajal. Ma ei tea, kuidas professionaalsetel ajakirjanikel on, aga mul võtab ühe hea ja põhjaliku artikli kirjutamine kõvasti aega. Hakkan juba varakult teema üle "mediteerima", kogun ja sorteerin infot, mõtisklen sihtgrupi üle, kaalun, mis peaks selle loo sõnum olema. Püüan natuke üksi olla ja lasta infol settida, oodates vaikselt, millal see hea idee tuleb. Äkki ta tulebki! Ja siis järgneb juba kirjutamisralli, kirjutan üldteksti valmis, siis viimistlen teksti tervikuna, seejärel viimistlen lauseid, lasen mitmel sõbral kriitilise pilguga üle lugeda ja viimaks, tihti küll viimasel minutil, saadan valmis jutu ära. Vähema ja lihtsamaga ei saa, tahan kirjutada tekste, mida poleks häbi ka mõnikümmend aastat vanemana lugeda. Uudiste kirjutamine on teistmoodi, saab palju väiksema vaevaga läbi.

Viimasena tahtsin ära märkida, et Loomingu Raamatukogus ilmus värskelt Juri Lotmani kirjade kogumik. See on üks väärt lugemine! Tahaks kohe tervet raamatut kõigiga jagada, aga kuna selle sissetrükkimine läheks pikaks, toon esile vaid mõne katke.

"..Teil on õigus. Kuid ka tõde peab olema inimlik, ma ütleksin, et tolerantne, peenetundeline. Teie kirjad on kirjutatud nagu peapiiskopi suure paastu aegsed läkitused oma kogudusele. (---) Teil on sada korda õigus, ma olen lohakas, ebakorrektne, tulen hilinedes kohale, ei vasta kirjadele, ei pea tähtaegadest kinni. Kallis inimene, see on tõde, kuid Teist ei ole suuremeelne seda tõde mulle näkku öelda: mul on lihtsalt võrratult raskem elada ( mitte kõrges kõlbelises, vaid lihtsas, elukondlikus mõttes) kui Teil. (kirjeldab olukorda, kus terve kateedri töökohustuste täitmiseks on liiga vähe töötajaid)(---)
Kuid Teie ütleksite, et ma ei vastaks kirjadele ka ideaalsete tingimuste korral. Esiteks on see veel teadmata - ideaalseid tingimusi ei ole mul olnud. Teiseks: inimene upub, Teie aga peate talle täie teadmisega oma vooruslikkusest karmi jutlust suitsetamise kahjulikkuse teemal, sest ta suitsetas juba enne, kui hakkas uppuma."

Mulle nii meeldib see viis ja stiil asju öelda, siiralt ja samas peenelt, otsekoheselt ja samas kujundlikult :)

"Ma olen elus korduvalt näinud, kuidas inimesi solvab võõras keel just seetõttu, et sellest ei saada aru. Jampol ja tema tüüpi inimesed solvuvad täpselt samuti lingvistika ja semiootika terminite kasutamise peale artiklites."

"Täna on meenutuste päev - 30 aastat minu esimesest loengust (eile oli 30 aastat saabumisest Tartusse). Üsna nukker juubel, me tähistasime seda Zaraga kahekesi.
Ära ütle kurvalt - neid ei ole, vaid tänutundes - nad on olnud.."

"Ka mina lähenen oma vabadusele. Minu vabadus on vabadus illusioonidest. Kui kõik seebimullid lõhkevad, jääb järele vabadus, ning minus toimub viimastel aastatel hinge lõplik ja julge puhastumine seebimullidest. Lõppjoonele jõudmise ajaks peab ruum olema puhas. Kui veendusin, et õpilasi mul ei ole, et minu laboratoorium, mida ma nii väga taotlesin ja mis näis olevat nii tähtis, on seebimull nagu ka palju muudki, ja kui olin üle elanud mitu ränka pettumust, siis tundsin endalegi ootamatult reipust, aga mitte ängistust, ning tekkis koguni tunne, et see on mingi algus ja mitte lõpp. Ja vabadus. Keegi ei saa ju meid petta, me petame ennast ainult ise. Ja sellepärast elab ka kõige tugevamana tunduva innustuse põhjal hingephjas tunne: "Kas sa mitte ei teeskle?" Pettumine vabastab teesklemisest, kartusest öelda iseendale tõtt. See tähendab annab vabaduse.
Niisiis on igaühel isemoodi vabadus.
Aga Teid armastan ma väga. Ilma pettumuseta."