to the rescue, here i am

Käisin üle pika aja Tallinnas ja imetore oli, kujutate ette!

Täna oli selline päev, et..

.. olin pinginaabri juures ja sain kaasa elada tema põnni esimestele vapratele sammuhakatustele;

.. käisin vanaisal külas ja kuigi tal oli täna natuke nukker päev (mida vanemaks elada, seda enam on neid, kes enne lahkuvad), tuletas ta mulle meelde, et tuleb nautida tänast päeva ja praegust hetke - mõnusat kohvi, vestlust, kõike, mida parasjagu nautida on;

.. võtsin osa kolmest täiesti erineva valdkonna koosolekust ja nautisin seda täiel rinnal, sest kõigil kohtumistel olid inimesed, kes tahavad maailmale midagi anda, nõudmata selle eest raha või kuulsust. Oli ka üks tund aega bürokraatiat, ent sellest saime üle :) Heade inimeste seltskond paneb mul mõtte liikuma ja täna tärkas ohtralt ideid, millest hea koostöö korral ka palju vilju küpseda võib. Ligimesele kaitseks, tarkuseks ja hüvanguks :)

.. kui viimaselt koosolekult bussijaama kiirustasin, selgus, et Tartu buss ei kavatse veel niipea tulla. Aga see polnudki niisama, see oli selleks, et ma saaksin kokku J.-ga, kes täitsa juhuslikult just bussiga Tallinna jõudis. See oli päikeseline kohtumine, ja kui mu buss oleks 21.15 platsis olnud, poleks me teineteist näinud. Hetkega sai paika, kes meie lehte professionaalsete fotodega varustama hakkab..

.. ja nagu päev poleks niigi juba täiuslik olnud, helises bussisõidu ajal telefon ja Charis saatis Kreekast päikest ja kallistusi. See tõi muidugi kaasa kange Charise- ja Kreeka-igatsuse, aga see pole halb, las unistusi jaguda! Ükskord me istume kahekesi mäenõlval kena oru kohal, oleme täitsa tasa ja lihtsalt särame rõõmust, et saame koos olla - üks tüdruk kargest Põhjast, teine tüdruk majesteetlikust Lõunast, aga mõtted nii samad, et võib lausa rääkimata olla.

Maailma-armastus ja loovus on kevadpäikesega üles sulanud. Kellel neid vajaka, küsigu, ma jagan südamest :)