Soome

Soome oli mulle - nagu vist paljudele põlvkonnakaaslastele - esimeseks külastatud "lääneriigiks". Mäletan veel hästi uhket tunnet, kui 4. klassis välispassi sain - passi asju hakati ajama juba varakevadel, et sügiseks dokumendid korda saada. Ma ei tea, mis bürokraatia kadalipp tuli õpetajatel läbida, et meile kõigile välispassid ja reisiluba hankida, aga korda see kuidagi sai. Ma ei mäleta päris täpselt isegi reisi eesmärki, ilmselt oli mängus sõpruskool ja rahvatants, igatahes olime kõik kevadest saati elevil. Praegu on sellele veider mõelda, Soome, häh - lähed ostad pileti, näitad korra passi ja oledki vupsti! põhjanaabrite juures. Alates reisisadamast oli kõik imeline ja teistmoodi, näiteks elevaatorid tavaliste treppide asemel! Enam-vähem kogu selle reisi aja vahtisime kõike, suud ammuli (õpetajad kaasa arvatud, oli see vist neilegi esimene korralik kapitalismi-kogemus).

Meid majutati peredes. Hommikusöök oli imelik, aga hea, saia peale käis hästi õhuke suur singiviilakas, millesarnast sellal Eestis nähtud ei olnud, nüüd jah, nüüd on meil pigem raske õiget, lihast tehtud maasinki leida. Kool oli ka imelik, lapsed käisid tunni ajal klassi mööda ringi ja rääkisid kõva häälega ning kirjutada võisid hariliku pliiatsiga, ja riided olid neil üldse teistsugused.. ja pingid olid paigutatud ringikujuliselt. Meenutuseks - meil oli sel ajal koolivorm, tunnis pidi hiirvaikselt istuma, soovitavalt käed laua peal ja kirjutamiseks oli veel tint ning sulepea, pastakaga tohtis kirjutada alles vanemates klassides. Oh seda imet! Ja kui hea toit oli koolisööklas! Isegi banaane anti! (Meie sööklates valitses sel ajal veel nõukogude realism ja banaanidest teati ainult nii palju, et nad algavad B-tähega ja on kollast värvi).

Ja majad olid hirmus suured, tube oli nii palju, et seal võis ära eksida. Kolme inimese peale kuus tuba! Ja lapsevanemad olid hirmus vanad, pidasin neid esialgu lausa vanavanemateks.

Kõige suurem pettumus aga oli lagritsajäätis. Kui majutaja näost särades selle mulle pihku surus, mõtlesin värvi järgi otsustades, et tegu on shokolaadijäätisega - asjaga, mida Eestis meie kandis igiammu nähtud ei olnud, aga see oli.. brrr.. võeh... lagrits! Tegin viisakalt õnnelikku nägu ja üritasin kuidagi lagritsa vahelt jäätist kätte saada, enne kui viimaks õnnestus see hirmus asi prügi hulka poetada.

Tegelikult on praegu natuke hirmutav ja natuke pelutav mõelda, kui kiiresti oleme jõudnud/jõudmas samasse maailma, kus nemad olid sel ajal. Vanad lapsevanemad oma suures majas ainsa, viimasel hetkel riskides saadud lapsega.. puhta liha asemel laual veest, lisaainetest ja tärklisest mass.. koolid, kus õpetajatel on kohustused ja õpilastel õigused.. noh, muu ka, liisingud ja järelmaksud ja elektrikerised ja banaanid :)

Soome-sõite on olnud hiljemgi ning teine eredamalt meelde jäänud nüanss on ajast, kui me veel Euroopa Liitu ei kuulunud. Soome sai muidugi juba viisata, aga piiril suhtuti Eesti kodakondsusega noortesse naistesse üsna - kuidas nüüd öeldagi - eelarvamuslikult. Läksime Tarmoga koos, tema sai passipunktist kohe läbi, mina pidin aga pikalt seletama, mida ma Soome ikka tegema lähen. Puhtast protestist lülitasin vastates soome keele oskuse välja ja rääkisin eesti keeles. Tagasi tulles oli sama värk, Tarmo sai kohe läbi, mina pidin pikalt seletama, millega ma aega veetsin, näitama ette kõik ostetud asjad JA oste tõendavad kviitungid. Võeh! See-eest Helsingis endas saime vastupidise üllatuse osaliseks. Ühest muusikapoest väljudes hakkasid väravad piiksuma. Eestis tähendas see tol ajal automaatselt seda, et erinevatest suundadest viskuvad sinu suunas mustades riietes kapid, väänavad su käed selja taha ja lohistavad oma urgu, kus järgneb põhjalik läbiotsimine koos kõigi alandustega. Jäime seisma ja ootama, esialgu ei tulnud kedagi, viimaks ilmus välja üks viisakas noormees, kes kohe esimese asjana oletas, et meil on kotis midagi, mis värava lihtsalt lolliks ajab. Ta isegi ei tahtnud meie asju näha, koos siis otsisime ja katsetasime erinevate esemetega, kuni selgus, et süüdi on ühest teisest poest ostetud täringu holograafiline kleeps.

Praeguseks on Soome ja Eesti juba nii sarnased, et siiasõitmine pole tõesti enam midagi erilist. Otsid hetkel soodsaima laevapileti, passi pead näitama üsna põgusalt, kotis ei taha enam keegi sorida, kaubad on umbes samad, mis Eestis, ainult kallimad ja suuremas valikus.

Me aga leidsime siin ühe Bullerby moodi majakese. Suvel ööbis meie juures üks Soomes elav inglane ja südamlikult hüvasti jättes sai lubatud, et kui Soome tuleme, astume kindlasti läbi. Siin me nüüd siis oleme, paarisaja meetri kaugusel Helsinki linnapiirist, kohakeses, mis pigem meenutab tillukest aedlinna Lindgreni raamatutes. Maja ise on ka täpselt nagu Lindgreni juttudest, rootsipunane, madalapoolne, aga pisikeste sopikeste ja ilusate akendega, vanamoodsate detailidega, üdini täis kodusoojust, hõngu ja tunnet, et siin elatakse. Ja vastu võeti meid värskelt küpsetatud leivaga! Elagu Hospitalityclub :)