Tempus fugit, aeternitas manet

Teist ööd järjest olen hilistel öötundidel (või peaks seda varaseks hommikuks nimetama?) läbi Tartu koju tulnud. Sõbrannal oli sünnipäev ja miskipärast on nii, et aastate möödumist märgib see jaanuarikuu viimase päeva üritus alati rohkem kui mu enda aastavahetus..

Oleme alati üsna vastandlikud olnud. Mõnes asjas oleme täiesti ühel meelel, mõnes teises küsimuses jälle täiesti vastupidisel arvamusel, näiteks mulle meeldivad enda ümber vanad, looga asjad; tema neid oma kodus ei salli ja soovib, et kõik oleks uus. Kummalisel kombel - kuigi oleme mõlemad üsna tulised vaidlejad ja vahel äkilise loomuga - ei ole vastandlikkus iialgi probleemiks olnud, sest aktsepteerime teise valikuid hõlpsasti. Aeg-ajalt on vist tasakaalu säilitamiseks vaja, et keegi vastu kallutaks :)

Ah jaa, need sünnipäevad.. ja see, kuidas need aja kulgemist meenutavad.. iga kord lihtsalt meenub, kui palju sünnipäevi me juba ühiselt veetnud oleme :) Esimest korda käisime Tarmoga tema sünnipäeval Tiigi ühikas, meie pulmadeni olid jäänud loetud päevad (ma ei mäleta enam, kas selleni oli nädal või üks päev), igatahes olin mina veel 18-aastane, sõbranna sai 20, käis Eurovisiooni Eesti eelvoor ja me olime ainsad külalised, sest kõik teised olid tulemata jätnud. Sõime makaronisalatit, elasime agaralt lauljatele kaasa, rääkisime kultuurist ja maailmast ja viskasime saabuvate pulmade teemal nalja. Sõbranna toonasel elukaaslasel oli Ameerikast ostetud läpakas ja kasutatud auto ja see tundus tol ajal ikka ilgelt kõva asjana. (Praegu kirjutan seda juttu palju parema sülearvutiga, aga enam ei näi see üldse nii vingena kui too 486 1999. aastal.) Pead olid ideaale ja veendumusi pungil täis, meil olid Seisukohad ja Põhimõtted, me teadsime, kuidas peaks elama ja mille poole püüdlema. Tol ajal vahetasime kaugel olevate sõpradega veel viimaseid paberkirju, kirjutasime viimaseid luuletusi, võtsime sõna ühiskondlikel teemadel ja uskusime, et suur osa inimestest on ilusad ja head. Pärast, öösel kõndisime üle jõe oma 18-ruutmeetrisesse üürikorterisse, kus järjekordselt oli krõbedalt külm ja hiired üritasid kapiust maha rammida, aga sest polnudki eriti midagi.

Nüüd toimus sünnipäev sõbranna suures korteris Raekoja platsi juures. Külalisi oli palju, makaronisalati asemel lõhepirukas ja lõhepasta, piima asemel märksa peenemad joogid, tantsunumber, karaoke laulmine professionaalse tehnikaga, enamik külalisi saabus autodega. Kultuurist enam ei räägitud ja kui ma praegu meenutada püüan, siis ei tulegi meelde, millest suuremas seltskonnas üldse juttu tehti. Jah, pärast, kui järgi olid jäänud pisike seltskond, siis küll, siis esitas üks poiss suurepäraseid tõestisündinud lugusid vanadest diivadest, eelkõige endisest Viru prostituudist (terminiparandus - pigem diiva-bitchist) Epist. Ütlesin "esitas" ja just nii see oli, ta ei rääkinud, ta etendas neid täiuslikult, koos ilulõikustest kangeks muutunud näo imiteerimise ja kähiseval-susiseval häälel öeldud suureliste repliikidega.
Seltskond oli suuremas jaos jälle uus, sõbranna on hüperaktiivne ja nii näeb neil sünnipäevadel igal aastal tema uusi töötajaid, kolleege filmi- ja teatriprojektidest, tantsukaaslasi, breiktantsijaid, inimesi seinast seina. Vanasti oli viitsimist kõigiga tutvuda, mõtteid vahetada, vaielda, nimesid pähe õppida, enam ei ole.. hea on mõni huvitavam isik välja valida, temaga põhjalikumalt tuttavaks saada ja muud melu lihtsalt kõrvalt jälgida. Vanus? Jah, tõenäoliselt. Me oleme ikka samad - sõbrannaga, ma mõtlen - kuid natuke targemad, natuke kulunumad, natuke kurvemad. Me oleme teineteise jaoks alati olemas olnud, ainult et seda aega on päris palju kogunenud..
Ja täna sain tulla päris oma koju. Sooja, mõnusasse. Poissmeheõhtu, homme jõuab muu pere ka Tallinnast tagasi.

Neljakümne aasta pärast sõidan võib-olla öösel oma suure metsamaja poole.. või hoopis kuskile kaugele lõuna poole, kus mul Eesti poriste talveilmade ajaks on pisike maja mere lähedal mägedes.. ja võib-olla oli sünnipäevgi hoopis kuskil Hispaanias või Türgis? .. jälle oli kohal palju uusi nägusid, aga meie sõbrannaga esitasime endiselt oma kohustusliku laulukava ja salsatasime kõigi rõõmuks.. ja mõni võib-olla ütles pärast, et olete teie alles krõbedad mutid.. ja siis me ütlesime: "Jah! No muidugi! Mis sa siis arvasid??" ja jõime jälle alkoholi asemel mahla, samas kui mõni end päris rihmaks tõmbas, aga kõik arvasid, et me oleme purjus, sest me olime nii lõbusad. Ja võib-olla mulle tuleb kogemata meelde, et kunagi pidasin kümmet aastat sõprust pikaks.. ja siis ma naeran südamest ja mõtlen, et küll ma võisin siis alles noor, roheline ja kogenematu olla.