Natukese aja eest reklaamisin siin Postcrossingu projekti. Kenake hulk kaarte on juba siit Tartust liikvele läinud ja esimesed kauged tervitused ka minu postkasti jõudnud. Huvitaval kombel on see projekt kõige populaarsem Soomes - ca veerand kogu Postcrossingu postkaartidest on teele läinud meie põhjanaabrite juurest. Iga uue aadressiportsuga saan vähemalt ühe Soome aadressi! Lisaks Postcrossingu süsteemi kaudu vahetatavatele kaartidele saan aeg-ajalt kirju "Tahaksin kangesti saada kaarti Eestist, siin on minu aadress, vahetame kaarte". Enamjaolt on see kaardivahetus vaid üks põgus puudutus kahe erineva maailma vahel - üks postkaart kaugele ja saajalt lühike tänuvastus e-kirja vahendusel.
Kuigi selles punktis suhtlus enamasti ka lõpeb, on see ometi põnev.. ootusärevus, kuni ühel päeval on jälle postkastis kirevate markidega kaart või ümbrik.. pigistad silmad hetkeks kinni ja püüad mõistatada, kust mandrilt see tuli ja kes võiks olla selle saatja.. siis loed mitu korda ja mõnuga, püüad templitest välja lugeda saatja riiki.. siis registreerid kaardi saabumise veebis ja alles seejärel näed saatja profiili - kus ta elab, mida armastab, millest unistab.. siis loed kaarti veel korra ja püüad seda ümber mõtestada, teades juba natuke, kes selle kirjutas.
Kaks kaarti on tulnud Soomest, seejuures ühest ja samast tillukesest külakesest metsade vahel (mõlemad saatjad on kirjutanud nagu ühest suust - "kolisime siia, sest siin on loodus hästi lähedal"). Teine neist, vanemas keskeas õpetaja, kirjutab - "unistan sellest, et pensionieas kolida Kanaaridele ja seal õnnelikult elu lõpuni olla, sest ma armastan kangesti päikest".
Üks 17-aastane Türgi neiu on ümbrikule pannud kleepse - sinisilmse blondi Barbie, roosa telefoni, kaardile roosasid tähekesi. Aga kaart ise on - arvake, mis? - türklaste kunagise liidri Atatürki uhke portree. Kes on Türgis käinud, mäletab kindlasti, et Atatürki nägu võis kohata igal pool, alates rahast ja lõpetades suvaliste seintega. Mustafa Kemal (1881-1938) sai selle lisanime (tõlkes "türklaste isa") oma rahvalt ja oma nime on ta auga välja teeninud, kunagi sellest ehk pikemalt.. Ja neiu kirjutas mulle: "Tahaksin, et sa õpiksid midagi Türgi kohta, seepärast on sellel kaardil Atatürk, kes on meie liider".
Austraaliast, Canberrast kirjutas üks tüdruk - meil on siin suvel kuum, aga talvehommikud on väga külmad (vaatasin netist, Canberra kõige madalamad temperatuurid jäävad -2 kraadi kanti).
Voronežist sain natuke reserveeritud kaardi - võib-olla teab see Pavel Tartut umbes samas kontekstis nagu meie Voroneži, s.t nende jaoks paistame me väikse ahne kapitalistliku ülikoolilinnana, kes tahab täitsa ebaõiglaselt tagasi kunstivarasid, mida nemad nii hellasti hoidnud on. Aga ümbrik oli vana hea klassikaline lennupostiümbrik ja kokkuleebitud osale olid pastakaga veetud kriipsud - nagu meiegi kunagi tegime, et oleks näha, kui kirja on vahepeal riiklikult-illegaalselt avatud.
Postkaartide juurest liigub mõte sujuvalt Hospitalityclubi juurde, millest siin samuti korduvalt juttu olnud on. HC kaudu on maailmade kohtumine tugevam ja tuntavam, sest kellegi majutamine või kellegi juures majutumine on üsnagi isiklik, lausa kahe personaalruumi kohtumine. Põhjused, miks keegi siia satub, on olnud erinevad:
- üks Leedu poiss tuli Tartusse superstaari-saate katsetele;
- ühed noored soomlased veetsid siin oma neljakuulise Euroopa-rännaku viimase öö;
- ühed märksa vanemad soomlased tulid lihtsalt selleks, et natuke oma teismelistest lastest puhata;
- üks itaallane paneb igal aastal oma maksuametniku palgast raha kõrvale ja käib mitmes välisriigis, et maailma näha; tema suureks unistuseks on Austraalia;
- üks teine itaallane on oma elu pühendanud maailma parandamisele - peale sõda töötas ta Serbias lastega, praegu kaitseb oma kodukandis Itaalias keskkonda. Mujal riikides käib ta selleks, et näha, mida ühes või teises riigis hästi tehakse ja mida oleks teistelt rahvastelt õppida;
- ühed noored sakslased planeerisid oma puhkuse samale ajale ja veetsid selle autoga Euroopat avastades;
- üks Šotimaalt pärit inglane, kes oma armastuse järel Soome kolis, rändas mööda Balti riike, et leida kontakte kogukonda toetava käsitöökaubanduse jaoks;
- üks USA-st pärit tüdruk tuli kunagi ammu Peterburi õppima ja armus Euroopasse sedavõrd, et erinevate stipendiumite toel on ta juba kaheksa aastat erinevates Ida-Euroopa riikides õppinud ja vabatahtlikutööd teinud; ja kui tema ema teda vaatama lendas, tulid nad Eestit avastama;
- üks filipiinlane - Filipiinide diplomaat Moskvas - kasutas oma puhkusi selleks, et nii Venemaa kui ümbruskonna riikide põnevamaid kohti avastada ja Tartu jäi ta teele, kui ta liikus Lapimaa suunas, et oma sõpradega seal kohtuda ja uus aasta vastu võtta virmaliste all;
- üks sakslane aga tuli Eestisse ainult Tartu maratonist osa võtma, pidasime tema jõuludega kattuvat sünnipäeva veel meie juures, nüüd aga on tal juba pikemat aega kena ja külalislahke kodu Kloostri tänaval ning Eesti elamisluba :);
- ja selsamal tema sünnipäeva tähistamisel oli siin ka üks teine sakslane, tüdruk, kes töötab professionaalse fotograafina Aafrikas ja keda tõi siia armastus;
- üks prantslanna töötas Lätis vabatahtlikuna ja talle tuli sõbranna külla ja koos otsustasid nad pisut Baltikumi avastada. See oli üks meeleolukamaid majutamisi, öise veinijoomise, suure jogurtidegusteerimise ja Tartu matkaga. Eesti piimalette jäid nad taga igatsema :);
- aga esimesed majutatavad olid lätlannad, kellega jõudsime järeldusele, et poliitikud on meil täpselt ühesugused (käkid);
- ja siis olid veel ühed lätlannad, kes olid kangesti häbelikud ja lahti sulasid alles siis, kui maandusime Emajõe ääres ühe mu sõbra juures, kelle elukaaslane ainult vene keelt räägib (oleme temaga naljakas vastupidises olukorras, tema käis eesti keele kursustel ja sai puha viisi, minul oli vene keel viis, aga kui kokku saame, ei julge mina vene ja tema eesti keelt kõnelda).
Kui eelmisel suvel Serbias Jamesiga hüvasti jätsime, küsisin, kuidas saaksime tema imelise külalislahkuse eest tasuda. James ütles, et kui keegi kunagi meie juurde tuleb, olgu me talle sama head.
Nii see hea maailm toimibki :)
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar