Lõpp ja algus

Eelmise aastavahetuse paiku lugesin mingit aastahoroskoopi, mis lubas Jääradele (või oli see Ahvidele?) aastal 2006 ohtralt välisreise. See oli ainus nüanss, mis tollest kirjatükist meelde jäi, sest arutasin omaette: kuhu ma ikka reisin, pole plaaniski, raha kulub mujalgi ära. Kokkuvõte: aastal 2006 külastasin üheksa reisi käigus üheksat erinevat riiki ning mis rahasse puutub, siis täies mahus maksime ise ainult Norra-reisi eest. Seekord lugesin horoskoope juba kindla sihiga ja leidsin igalt poolt kinnitust, et järgmine aasta soosib reisimist ja kolimist :)

Mari. Ei käi endiselt lasteaias ja ilmselt ei lähegi. Aina rohkem küsitakse: miks? Aga miks ta peaks? Eluaastad koolini ongi enam-vähem ainuke aeg, mil laps saab päriselt vanematega koos olla; aeg, mil on võimalik talle edasi anda ja õpetada kõik, mis südamel. Pärast on klassikaaslased, sõbrad, õpetajad, laagrikaaslased, huviringikaaslased, .. ja aega koos olla on aina vähem. Mulle tundub igal aastal, et praegu on parim Mariga olemise aeg, võib-olla ongi? Nüüd on ta õppinud üsna iseseisvalt mõtlema ja oma mõtteid õige hästi väljendama. Temaga saab kõike arutada, ta paneb ümbritsevat tähele ja analüüsib teraselt. Elurõõmu, nalja, armastust ja uusi vaatenurki on igas hetkes. Tuhandekordselt õigus on neil, kes ütlevad, et laps on ime, jumala kingitus.

Sõbrad ja tuttavad. See aasta on eriline olnud, rännates leidsin mitu väga head sõpra. Siinkohal ei lähe arvesse need "ja tule siis ikka külla ja kirjutame ja oli tore, kallikalli"-tuttavad, keda ikka kümnete kaupa tekib. Mõnest kodumaisest tuttavast sai sel aastal hea sõber, mõnest sõbrast jälle rohkem nagu tuttav. Nii see elu vist läheb, inimesed muutuvad. Peaasi, et parimad alles jäävad :)

Kodu. Kuigi korteriostust on juba mõni aeg möödas, jaksan ikka veel selle üle õnnelik olla. Planeerime vaikselt laiendustöid, paberimajandust tuleb parasjagu, ent tulemus on kindlasti seda väärt. Maja saab ka väljast uue näo, uus ilus trepp, uus vooder. Nii ilus :) Ja nii hea on kaugele minna teadmisega, et on selline armas koht, kuhu tagasi tulla.

Mootorratas. ASJADEST on see kindlasti parim, mis mulle kunagi kuulunud on. Täpselt minu käe ja mõõdu järgi, täpselt õiget värvi, usaldusväärne ja kiire. Unistused on täitmiseks ja elamiseks!

Muutunud on selle aastaga palju. Kui loen aasta või rohkem tagasi saadetud kirju, näen, kui vähe ma siis veel maailmast teadsin ja kui palju usaldasin prototüüpe. Tegelikult algas muutumine juba 2005. aasta sügisel Serbias, kui esimest korda nägin hiljuti veel sõjas olnud maad ja inimesi. Seda on ikka veel raske sõnadesse seada, ent midagi siis juhtus. Võib-olla oli see arusaamine, kui väike ja haavatav on meie nii turvalisena näiv maailm ja kui väiksed on meie pisikese Eesti mured võrreldes selle heaga, mis meil on (aga mida me ei tea, sest me pole seda kaotanud).

Veel on kindlasti muutunud mu vaated seoses nende inimestega, kes ei ole tavalised heteroseksuaalid. Pedo- ja zoofiilid jätan veel kõrvale, nende osas kipub endiselt tolerantsi nappima, ent muudest olen nüüd paremini aru saama hakanud. Nägin sedagi, et tolerants on tõepoolest ühiskonna arengu mõõde. Ei saa öelda, et oleksin nn vähemusi enne vihanud või põlanud, ma lihtsalt ei osanud seisukohta võtta. Kõige keerukam oli minu jaoks selliste paaride ja laste teema. Otsustavaks sai tõdemus, kui palju lapsi elab siiani ebainimlikes tingimustes, vägivaldsete pedofiilidest kasuisadega, tänaval liimi nuusutades jne. Kes julgeks öelda, et neil on oma heteroseksuaalsete vanematega kõige parem? Sealt oli lihtne edasi mõelda, kuivõrd turvalisem elu oleks neil armastavas ja korralikus perekonnas - ja miks ei võiks see perekond siis olla samadest soopooltest koosnev? Ma ei usu, et samasooliste perekonnas kasvanud laps kasvaks tingimata samade seksuaalsete eelistustega. Nii ma olen omaette arutanud ja pikapeale asjad enda jaoks selgeks saanud: peaasi, et peres on armastust ja lastest hoolimist! Ma saaks aru, kui meil siin Eestis puha täiuslikud pereinimesed elaksid, kellel on abielu igaveseks, kõik lapsed ainult oma kaasaga, lapsed suurepäraselt kasvatatud, ei ühtki pedofiili, ei ühtki last Eesti lastekodudes jne. Siis oleks ehk kellelgi õigust võõraid peresuhteid kritiseerida ja arvustada. Paraku ei tule mul miskipärast kuigivõrd selliseid ideaalperesid meelde, ehkki Delfis ja mujal homoteemade kommentaare lugedes võiks arvata, et meil siin ainult ideaalinimesed elavadki. Kahtlema kipun selleski, et kõik need samasooliste lapsendamisõiguse vastu kisajad ühegi lapse lastekodust ära toonud oleksid. Vat.

See oligi siis eelmise aasta kohta kõik. Uue aasta soovid: et perel oleks kõik hästi; kevadel diplom kätte; sügiseks asjad jutti ja soojale maale elama, vahepeal kõvasti reisida :)