Elust enesest

Võtsime täna Mariga kahekesi ette matka pisut kaugemale poodi. Juba kodus oli natuke imelik olla, aga poes oli käia vaja, niisiis panime end korralikult riidesse ja läksime jalutama. Poes hakkas äkki pilti eest kiskuma, seisin järjekorras ja üritasin liinil püsida, siis avastas minu ees olnud ostja, et tal on mingid asjad kaalumata.. uhh, kui pikk aeg see oli :) Kuidagi sain siiski kassast läbi, jooksuga lähima pingini ja seal nii lamasklevasse asendisse kui võimalik. Viimanegi vererõhk oli kuskile lahkunud, külm higi voolas ojadena, süda peksis, kohutavalt kuum oli (esmaabi-mina ütleb: med. šokiseisund).. Mari nimel siiski näpistasin end ja hoidsin hambad ristis silmi lahti. Mari oli paanikas, hoidis mul käest kinni ja rääkis muudkui, et ta armastab mind (ja see aitas, päriselt ma ära ei kadunud :) Lootsin, et keegi tuleb abi pakkuma, et saaks kas või klaasi külma vett, sest ise ma enam püsti ei saanud, aga kuigi rahvas kogu aeg mööda vooris, ei huvitanud me kedagi. See oli kohutav tunne, hirmus üksildus keset inimesi! Hirmus pikk aeg möödus nii, üritasin pead võimalikult madalal hoida, et veri ajuni pääseks, hingasin sügavalt, üritasin kuidagi last rahustada, kuigi rääkimine oli pea-aegu võimatu. Mari palus, et lähme koju, viimaks suutsin kuidagi kööbakil pingilt püsti saada ja kolme sammu haaval teele asuda. Kui juba rääkida sain, helistasin ühele sõbrale, kes lubas kohe autoga tulema hakata, seni siis läksime tasapisi, kolm sammu korraga, siis jälle puhkepaus. Taksorahast oli rahakotis 8 krooni puudu ja oma vana kaardi PIN-koodi ma ei tea, selline siilikese maksa-kaardiga variant :S (õnneks saab järgmisel nädalal uue kaardi uue koodiga :)
Selle teekonna vältel siiski tuldi abi pakkuma, üks möödunud vanataat küsis, kas saab kuidagi aidata (Mari seisis söakalt mu ette ja ütles, et tema on minuga :) ning üks vanem vene proua, kes eesti keelt ei osanud, tuli seisis lihtsalt kükitava minu kõrvale ja tegi pikalt pai. Ja viimaks jõudis sõber, kellega saime turvaliselt koju..

Tagantjärgi analüüsisin olukorda. Muidugi ei lähe ma enam kunagi madala vererõhu päevadel Mariga kahekesi kodust välja, see võib ohtlikuks minna. Miks ma kiirabi ei kutsunud? Madal vererõhk on püsiv probleem, mille vastu meditsiinil väidetavalt rohtu polegi; iga väljasõit maksab kiirabile päris korralikku raha ja kellelgi teisel võib seda abi märksa rohkem vaja minna. Pealegi ei teeks kiirabi ilmselt suurt midagi sellist, millega iga mööduv tavakodanik hakkama ei saaks. Miks aga keegi suures rahvarohkes poes vähemalt küsida ei võinud? No riiete ja ostukotist paistva järgi me alkohoolikupere mõõtu küll välja ei andnud, muid variante ma ei tea.. Kui päriselt maha oleksin kukkunud, võib-olla oleks siis rahakott ja mobiil ära viidud :P

Selline elukogemus siis sedakorda. Kokkuvõtteks sain teada, et Mari on oma kolme ja poole eluaasta kohta veel palju asjalikum, kui loota oskasin. Ta valis kriisiolukorrast hoolimata kõige parema käitumisviisi, mida tema vanuse ja kasvu juures üldse oodata saab, minuga rääkides ja püüdes mind kaitsta, tugevama rolli võtta. Mul on oma väikese tüdruku üle nii hea meel :) Teise liigutuspisara toob silma see vene vanaproua, kes püüdis abiks olla kõige lihtsama ja käepärasemaga, pai-tegemisega.

Esmaabi-minu kommentaar: med. šoki seisundis või teadvusekaotusega inimene tuleb esimese asjana lamama panna, jalad võiks üles tõsta - oluline on tagada aju & rindkere verevarustus. Kui põhjuseks on madal vererõhk või vedelikupuudus, siis juua anda (eeldusel, et inimene on ikka teadvusel :) Peale teadvuse taastumist peaks inimene veel mõnda aega lamama, kohe tõustes kukub ta jälle. Istuma ei tohi šokiseisundis / teadvuseta inimest panna, pudeli efekt, veri valgub alla :) Šokiseisundi tunnused: väga kahvatu nahk, kiire pulss, külm higi, lõtvuvad liikmed, tasakaaluhäired, kõnehäire (ei jaksa/suuda enam rääkida). Ja kui teadvuseta inimene hakkab oksele või on selline oht (nt alkoholimürgitus), siis võiks ta kenasti küljele keerata.