Istusin öösel lennukis kahe kalli inimese vahel ja mõistsin - kuigi ränduri elu on täis kurbi hüvastijätte, on selle teiseks pooleks joovastav aeg imeliste inimestega, keda ei saanud lihtsalt muul moel kohata kui nendeni rännates. Me oleme koos maailma ilu, vahel ka valu näinud. Lahkumisnukruse lohutuseks kirjutas armas sõber Anti nii: ".. see ongi meie tee eripära - elumuutvad rännuteed koos magusnukra edasiliikumisega".
Inimeste maa.
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar