Luuletus on see, mida peab ütlema

14. septembril 1998 oli Tartus veel selline kena koht nagu Legend Galerii ja sellises kenas kohas toimus selline kena üritus nagu luuleõhtu Konnake Puhu. Leidsin tolle õhtu avateksti ja see oli.. selline kena :) Pärit kuskilt Sandor Kanyadi raamatust, pealkiri meelest juba läinud.

LUULETUS ON SEE, MIDA PEAB ÜTLEMA
Nii vastas ühel kohtumisel maalaps, kui õpetaja esitas küsimuse, mis sisuliselt tähendas seda, et misasi on luuletus, ja ma heitsin selle - nagu sõdur heidab sõjalugudes tagasi plahvatamata granaadi - ehmunult tagasi: "Ütle sina, misasi on sinu meelest luuletus."

Ta klammerdus mu pilgu külge, et saada julgustust, ning lausus:
"Luuletus on see, mida peab ütlema."

Lõbus laine rullus üle klassi. Kuid meie kahekesi seisime härdalt. Tema kergendatult, et oli pääsenud sellest bumerangist ja samas tänulikult, et ma ei naernud ta üle. Ja mina koorma all, et see väike poiss oli välja öelnud mõtte, mida ma ammu olin aimanud ja vahel tõenäoliselt ka öelnud, kuid mitte nii lihtsalt.

Luuletus on see, mida peab ütlema.

Otsekui kauge, aegade algusest ootamatult siia jõudnud tuulevine oleks meile õrnalt millestki märku andnud. Otsekui oleks tukkuv Homeros võpatanud ning avanud mulle oma pimedate silmade valguse. Otsekui oleksid Gutenbergi ajast saadik raamatusse pagendatud luuletused ja poeemid tagasi koju pääsenud, astunud lavale, kinnitunud ekraanile, marssinud helilindis või laulnud heliplaatide ringmängus. Otsekui Sandor Petöfi oleks istunud meie keskel.

Luuletus on see, mida peab ütlema.