Filosoofiline arutelu elu ja asjade olemusest..
See kõik lahkumist raamimas. Adanast lahkumine oli tõeline hüvastijätt Türgiga, päev hiljem Istanbulis lennukile suundudes oli juba ükskõik. Unenägu ühest soojast maast heade inimestega lõppes külmas Istanbuli vihmas ärgates. See oli muide aasta teine vihm.
Urbid laulsid niimoodi ka:
Ütle kas hing ei ole siis tuul, mida täis on me laevade puri?
Selles tuules Su laev lendab kiirelt kui luul,
lahkus hing - tuul Su purjedes suri.
Lendab tähti me ümber, igal oma on jutt, öösel ilmade kõlab koraal.
Kuni hetkis on ulma, unusta rutt. Proovi elada enne siin maal.
Seminari ja lahkumise vahel jõudsime veel moshee pargis vihmutite all hüppamas käia ("I'm siiiinging in the rain..!"), klubis lava ees rokkides kaela tundetuks vehkida ("Boooorn to be wiiiild!"), Vahemere lainetes soolduda ("We had join, we had fun, we had seasons in the sun..!"), Gökhani perele hüva eesti rooga kokata (järgmisel aastal on küüslaugukartulid igas Türgi rahvusrestoranis!), interkontinentaalse hommikuse laevareisi teha (kaks meist ööbis Aasias, neli Euroopas).. ja siis oligi kõik.
Muide, sinised silmad on Türgis üks jõulisemaid kaitsesümboleid, talismane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar