Teele, teele..

Vähem kui tunni aja pärast istun juba bussis ja loksun Riia poole, et sealt homme varahommikul Türki lennata. Meel on natuke kurb, sest üks vana hea armas sõber kolib oktoobris jäädavalt Norrast ära Hiinasse ja seal on teda juba palju raskem külastada ja näha, Hiina jääb veel esialgu seitsme maa ja mere taha. Kardan väga, et see septembri alguse reis ongi mu viimane võimalus teda elusana kohata, kes teab, palju tal enam aastaid jagub ja ta endagi kirjade toon on viimasel ajal vanem ja väsinum. Ütle, kas süda ei ole siis meri täis tunnete uppuvaid laevu? Nii laulsid Urbid bussis Alliksaare sõnade järgi ja nii ongi. Veel on kahju sellest, et hüvasti jätta jõudsin vaid paari sõbraga, muidugi tulen varsti tagasi, aga ikkagi.. Serbia soojus on läinud, teod oma karbis tagasi ja heade sõnade ütlemiseks on julgust vähevõitu. Kallistamisest me siinkohal ei räägigi. Ehk Türgi aitab? Ja siis jälle kultuurishokk Eestisse naastes..

Kalli-kalli