Jumalale auks, ligimesele kaitseks

Ülalolevad sõnad on meie, päästjate motoks olnud juba õige ammusest ajast. Tänasest täidan jälle saare peal oma vabatahtlikukohuseid. Kuulen tihtipeale küsimusi: "Miks te seda teete, oma puhkust tasuta raiskate?" või teistpidi: "Mis see päästerühm üldse on?"

Saagu siia pisut meenutusi, selgitusi ja tagasivaateid :)

Reservpäästerühm (hetkel ametliku nimetusega Tallinna ja Harjumaa Reservpäästerühm) sai alguse nelja aasta eest eesmärgiga hakata taaselustama reaalselt toimivat tsiviilpäästjate jõudu, mis põhineks vabatahtlikkusel. Kui keegi veel mäletab, siis nõukogude ajal oli päästesalku kõvasti, meie ajal aga on päästekompaniidki laiali saadetud. Meie esimeseks reaalseks ülesandeks sai suvisel ajal Aegna turvalisuse tagamine. Alustasime üsna nullist, seljataguseks vaid baasväljaõpe ja päästeameti poolt komplekteeritud varustus. Maril oli au kuuluda kõige esimesse vahetusse, kohale tõi meid koos kõige varustusega piirivalve praam ja enamiku teest Mari lihtsalt magas mu kõhukotis. Praamisõit võttis tohutu aja, sest esiteks oligi tegu aeglase transportsõidukiga ja teiseks oli kange tuul. Istusime ruhvis ja kuulasime meeskonna pajatusi, kuni läbi ime viimaks pärale jõudsime. Mulle oli see esimene kord Aegnale sattuda ja esmamulje oli üllatus - nii Tallinna lähedal selline rahu ja metsik loodus. Ilm oli märg ja külm ning saar praktiliselt inimtühi, sest tol aastal veel liinilaeva ei käinud. Sadamas oli veel tükk aega jamamist, et ATV laeva pealt maha saada, tuul peksis lainet üles ning kai oli juba üsna lagunenud. Flora puhkemajas oli brrrr.. rõske ja jahe. Tsaariajal oli see ohvitseride kasiino, aga kunagisest hiilgusest polnud just palju alles jäänud, niiskust ja kopituselõhna arvestades pidi ajahammas seda maja lausa lutsutama.

Saar ise oli ilus. Esimestel päevadel kolasime kõik läbi, et paika põhjalikult tundma õppida. Kunagise pompöössed merekindluse osad (suurem osa saarest oli kindlusesüsteemidega kaetud), igivanad puud, kõrgel tiirutavad merikotkad, hajameelsed metskitsed, metsistunud õunapuud igivanadest taluaedadest, uimastavalt lõhnavad metsroositihnikud, tilluke omapäraste ristidega saarekalmistu, kunagised riigimeeste ja kunstnike majad - kõik tahtsid oma lugu kõnelda, pidi ainult vaikselt ringi käima ja kuulama. Pea kogu saar oli meie päralt, sest vaid üksikud inimesed viibisid siin ja neid väheseid võisime ka alatasa Flora köögis kohata. Käisin tihti Mariga saare teises otsas mere ääres, istusin seal metsrooside keskel, kuulates merd ja kajakaid. Sel suvel oli Aegna kõige ilusam ja meil käisid ilusad külalised, Urmas Sellisega leidsime kotkapesa ja Margus Sootla tegi jumalikke pilte.

Kui mängu tulevad inimesed, on iga koht ennekõike oma inimeste nägu. Kolmandat aastat käib siin liinilaev ja toob inimesi, palju inimesi. Ei tea, kas meie vahetused on nii sattunud või mis, aga alatasa kohtab siin seltskondi, kes tulevad saarele kindla sihiga end sodiks juua. Muidu on see ehk ok, aga kui samal ajal saarelolijate turvalisuse eest hoolitsema pead, õpid joodikuid hoopis uue pilguga vaatama. Neil on HÄMMASTAVALT palju ideid enda ja teiste ohtuseadmiseks, näiteks hea mõte kummimadratsiga pimedas avamerele minna või krõbekuival metsaalusel lõket teha, kaklused pealekauba. Kui lõketest rääkida, võiks ära märkida, et kogu Aegna on kena kuiva metsaga kaetud ja kui siin kuskil tuli käest läheks, põleks kogu saar maha. Tuld annab teadupärast kontrolli alla saada esimesed N minutit ja Tallinnast abijõudude saabumise ajaks oleks need minutid läbi. Sama kehtib esmaabi kohta, edukat elustamist saab alustada viie minuti jooksul ja selle ajaga ei jõua Tallinnast keegi kohale, nii et meie vastutus on väga suur. Siis istudki sadamas ja vaatad õllekastidega maale tuikuvaid inimesi, mõttes mõlkumas: ok, mis siit tulemas on? Kahe päeva pärast istud jälle sadamas ja vaatad, kuidas nad tagasi tulevad, kamba peale üksteist püsti hoidmas ja langejaid püsti vedamas. Kui viimane ühiste jõupingutuste tulemusel jahile vinnatud saab, hingad kergendatult ja saad viimaks natuke itsitada, kujutledes, kuidas see seltskond küll kena lainega kollektiivselt kalu toitma asub, nagu üks mees reelingu ääres.

Kõige hullem nädal oli eelmisel aastal, kui meiega koos elas puhkemajas mõnikümmend erinevas vanuses tüdrukut. Neil oli mingisugune laager, kus suurem osa neist olla ei tahtnud ja meis nägid nad ainukest võimalust tagasi koju pääseda. Esiteks olid plikad väga erinevas vanuses - algklassilastest hilisteismelisteni, teiseks eri rahvustest - eestlased ja venelased. Paratamatult tekkisid mingid väiksemad grupid ja hõõrumised, paljud tundsid end üksildasena ja nii oli mul hommikust õhtuni "esmaabivajajate" saba ukse taga. Isekeskis arutasid nad lootusrikkalt, et äkki ma kutsun neile helikopteri järgi ja nad saavad koju tagasi. Mõni tüdruk nuttis pidevalt ja veel hullemaks tegi asja see, et kui kasvatajad emale helistasid, oli emal ükskõik, peaasi, et laps aga laagris edasi oleks. Üks tütarlaps varastas teistelt haaknõelu ja tegi nendega endale ise kõrva ja mujale auke, jälle oleks pigem psühholoogi vaja olnud. Mis mul ikka parata oli, desinfitseerisin lihtsalt järjekordseid füüsilisi haavu ja üritasin natukenegi lappida hingeauke. Florast eemale pea-aegu ei saanudki, kogu aeg käis üks nutt ja hala. Veel raskemaks tegi asja see, et saarel pikemalt viibijate vahel tekkis konflikte ja meis nähti neutraalset osapoolt, kellele teiste peale kaevata, piksevarrast. Kui õnnestus tüdrukutest veidi puhata, ilmus kindlasti välja mõni kohalik, kes tahtis kõiki oma muresid jagada. Nädala lõpuks oli seda kõike kaugelt liiga palju ja murrete eksam Tartus tuli lausa kingitusena. Esimest ja loodetavasti viimast korda lausa põgenesin saarelt.

Sellel taustal kerkib õigustatult küsimus: miks me seda siis teha tahame? Tänagi jõuti selle klassikalise küsimuseni: miks me oma puhkust sedasi raiskame? Kindlasti on igal päästerühmlasel oma isiklik vastus, minu oma on selline: 1) olen vilets puhkaja, nädal aega lebotamist oleks lihtsalt liig, täielik surm igavusse; 2) Päästerühmast saadav väljaõpe ja elukogemus annab mulle kindlustunde ka oma isiklikus elus ettetulevates hädaolukordades; 3) usun, et maailma annab täitsa parandada, kas või pisikeste tükikeste kaupa. Oleme professionaalide käe all õppinud igapäevaelus turvariske hindama ja maandama, tulega võitlema, esmaabi andma, kadunud inimesi otsima, ise looduses orienteeruma. See kõik annab teatava kindlustunde, et suudan ka midagi ära teha. Siin, seal, igal pool :)

Tegelikult jääb siin vahepeal meeletute päästeoperatsioonide vahel ikka muuks ka aega. Hugo juures toimub täna mingi järelpulm, s.t põhiliselt slaavlaste seltskonnas hävitatakse pulmast jäänud toidulaari. Hugo nõudis kategooriliselt meid sinna külla, lubades vastasel korral 112 helistada ja öelda, et neil on lõke lahti, Aegna patrull peaks kustutama tulema :) Nii kenasti vormistatud kutsest ei saanud muidugi ära öelda ja kus mujal peakski päästjad olema kui sündmuste keskpunktis :) Peale õhtusööki (mis tuli seekord endal valmistada, sest kokk oli enda sõnul juba kaks liitrit viina manustada jõudnud) läksimegi heasse seltskonda lõkke ohutust kontrollima. Slaavlaste pidu meenutas nii armsasti Serbiat, inimesed tantsisid ja suhtlesid ja olid soojad ja rõõmsad. Ja mis põhiline, Juku oli kooki küpsetanud! Minu lemmikkondiiter on selles elus sündinud Juku kehasse! Meie südamlik tutvus sai alguse rabarbrikoogist, mille ta neli aastat tagasi küpsetas ja mis siiani troonib mu koogiunelmate edetabeli tipus. Rabarbrikook, noh, mis seal ikka erilist olla saab? Oi, Juku puhul saab ja kuidas veel! Mu suureks õnneks oleme seekord samal ajal saarel, kavatsen juba homme jälle minna ukse taha kraapima ja kooki lunima! Jumalale auks ja ligimesele kaitseks!