Mälestusi sõjast

Vahepealsed kaks nädalat möödusid Balkanil, seekord Bosnias ja Horvaatias. Reis oli huvitav ja kohati emotsionaalselt päris raske, arvestades, millises maailmas me siin Eestis elame. Bosnia, mäletate? Sõda?

Esimesed päevad veetsime Gorazdes. Maja taha metsa ei tohtinud minna, sest seal olla maamiinid. Igal pool kohtas kuuliaukudega maju. Vaatepilt oli nukker, eriti kui linnaäärsest paksult uusi riste täis surnuaiast möödusime. Enne sõda oli see rikas linn olnud, nüüd elasid inimesed vaesuses ja lootusetuses. Pisikese palgaga puuviljamüüja ütles, et ta on väga õnnelik, sest tal on töö, enamikul ei õnnestugi tööle saada. Üks kohalik väitis, et laste haridus piirdub tihtipeale nelja klassiga, sest vanematel pole raha neid edasi koolitada. Noorte ainuke unistus oli Sarajevos tööd leida. Samas - vaesusest ja viletsusest hoolimata olid inimesed ääretult lahked ja avatud.

Esimest korda kuulsin muezzini kutset palvusele. Olime just mosheest mööda jalutanud, kui äkki hakkas üle linna kaikuma nukker-pühalik laul, kajades vastu mägedelt ja imeselge veega Drina jõelt. Siis oli kahju, et ei saa tunnet pildistada - seda laulu, linna pärastlõunast unist vaikust, mägesid, jõe selget vett, kõike korraga.

Noppeid:
- enam-vähem igas linnas on olemas nii moshee, ortodoksi kui katoliku kirik
- keel on serblastel, horvaatidel ja bosnialastel põhimõtteliselt sama (serbohorvaadi), aga poliitilistel põhjustel jagatakse seda tihti serbia, horvaadi ja bosnia keeleks
- nii mõneski kohas tähendab WC auku koos selle kõrval paiknevate jalaalustega, kusjuures vett peale tõmmates tuleb kiiresti hüpata
- mosheesid saab pmst külastada, aga pea ja õlad-jalad peavad kaetud olema (selleks saab vajadusel rätikuid laenata)
- Bosnias asub vihmamets ja maailma sügavaim kanjon
- kohalikest toitudest: cevapi on vürtsikad hakkliharullikesed, mida tavaliselt serveeritakse suure saia vahel; burek on lehttaigna(?)küpsetis, täidetud lihaga (kõige parem!) või erinevate juustudega, paklava kujutab endast mees immutatud lehttaigna-pähkli maiustust. Jookidest on kiiduväärt türgi kohv, ühtaegu kange ja maheda maitsega. Valmistatakse seda hoopis isemoodi: pisikesse spetsiaalsesse nõusse pannakse suhkrut ja külma vett, tõstetakse tulele, valatakse kohvipuru peale (ei segata!) ja lastakse sel kraamil kuumeneda, aga mitte keema minna.

Pühapäeval Serbia poole :)