Raskekujuline eufooria

Eile oli siis see ajalooline päev, mil mu tsikli paberid viimseni korda said ja hooaeg avanes! Ülevaatusel küsiti toredaid küsimusi: "Palju see välja jookseb ka?", "Kas proovisõitu saaks?" jne. Ülevaatajal endal olla nooruses Jawa olnud, mis küll keti purunedes kurva otsa leidis.

Sõit on imeline..

kõik meeled on viimase peal ergud, tunnetad kõike ümber toimuvat, adrenaliin on kogu aeg üleval..

tuul vihiseb vastu, keha on rattaga nagu üks tervik, kallutab, läheb vooluga kaasa, sujub liikumisega ja suunab liikumist..

tasapisi läheb mootor soojaks ja aina vähem peab ratast tagant sundima, ta liigub ise, tahab ise edasi tõtata, mine ainult kaasa, lendamise tunne..

vastu tuleb teisi tsikliste, viibe, naeratus..

teeäärne maastik on palju rohkem päris, lõhnad on ehtsamad ja tugevamad, värvid erksamad, kõik see on kohe siinsamas, mitte autoakna taga..

Olen palju rohkem elus, palju rohkem päris