Sõda ja inimesed selle sees

See teema kummitab hinges, lihtsalt pean välja kirjutama.

Ei ole vist Eestis kedagi, kelle elu sõda kaudselt mõjutanud poleks. Veel elavad need, kes hästi mäletavad Teist maailmasõda, veel on palju neid, kelle hinged Afganistanis muserdusid, praegugi on eestlasi mujal maailmas sõjamasina mutrikesi etendamas. Telekas ja internet toovad sõja koju kätte, päevast päeva kuuleme hukkunute arve ja näeme jõledaid vaatepilte. Ent see toimub kuskil mujal, kellegi teisega. See, mis oli Teise maailmasõja ajal või Afganistanis - ka see on ära olnud, teises ajas, teises ruumis, meie elu läheb edasi.

Inimesed unustavad kiiresti ja palju. Ja kes tahakski halba meeles kanda? Koguni meie enda riiklikud mälestuspäevad on rohkem nagu kombetäitmise pärast, enamik ei täi lippugi välja panna, milleks? See kõik juhtus ju ammu! Oma ajalugu tuleb tunda, aga kas selle pärast ka nutta?

Sõda leidis siiski mu üles ja puudutas.

Ma ei teadnud Serbiast enne sinna seminarile sõitmist suurt midagi, piinlik küll, aga nii see oli. Üldjoontes mäletasin, et neil oli seal sõda ja Milošević ning et enne oli Jugoslaavia. Hirmu ei olnud, aga mõnede teiste riikide esindajad rääkisid küll, kuidas neid hoiatati, et Serbias on sõda ja ohtlik, loodetavasti jõuavad nad ikka eluga tagasi. Eks uudiste levik võta aega jah, sõda lõppes juba tüki aja eest :)

Seminari ajakava oli karm ja omal käel ringivaatamiseks praktiliselt võimalust ei antud. Ometi õnnestus regioonivalitsuse banketil [palju kõnesid, tähtsaid ninasid ja natuke alkoholi] tutvuda mõningate kohalikega. Õhtul, järgmisel kohustuslikul baariistungil oli meie (Heleri ja minu) õnneks üks neist kohal ning enne suitsumürgituse saabumist päästis ta meid sealt välja, organiseerides 1-2-3 linnaekskursiooni. Imekiiresti saabus isegi transport ühe autoga sõbra näol. Siinkohal pean tegema kõrvalpõike serblaste külalislahkuse juurde! Võõrustaja nr 1 tundis meid umbes paar tundi. Võõrustaja nr 2 ehk sõber autoga nägi meid esimest korda. See ei takistanud neid kõiki muid asju kõrvale heitmast, et meile linnaekskursiooni teha ja ühtlasi hotelli juurde ära viia Fabio, keda mõlemad esimest korda nägid. Teine kõrvalepõige, serblaste avatus: saime vaevalt sõitma hakata, kui Fabio ja autojuht juba ühise keele leidnult mingit roppu itaaliakeelset laulukest laulsid ja miilitsale läbi akna ebatsensuurseid žeste tegid, nende käitumist ja vestlust nähes võinuks arvata, et nad on koos üles kasvanud, mitte 3 minuti eest esmakordselt kohtunud.

Iidse kindluse vallidelt alla Doonaule vaadates saime osa Serbia ajaloo lühikursusest. Oli juba ammu pime, tähed ja linnatuled jõge valgustamas. Sild all jõel oli alles äsja avatud, nädal enne meie üritust. Viktor näitas: sõja ajal elas ta üliõpilasena vanas meetripaksuste seintega majas, üsna kindluse lähedal. Kui pommid langesid, tulid praod seintesse. Majaomanikud, kes talle tuba üürisid, kartsid hirmsasti, vanad inimesed ikkagi.

Kõige hullem oli pommitamise esimene öö. Pommidest veel hullem oli see, mis inimestega sündis, kui varjendeid veel vähe oli ja inimesed elu eest võitlesid, et varjendisse kohta saada. Sel ööl oli tulnud välja inimloomuse kõige hullem osa. Vanainimesed ajasid noori varjendist välja, karjudes, et nemad on vanad ja neil on eesõigus jne. Pommitatigi alati öösel, peaasjalikult tööstuspiirkondi, kuid pomme langes ka mujale. Sillad lasti esmajärjekorras puruks, v.a Belgradis üks vana sild, kuhu linnarahvas lihtsalt seisma läks - sild oli rahvast täis ja pommitajad jätsidki selle puutumata (kui palju eestlasi läheks silla nimel pommide alla seisma??).

Vanemad inimesed kartsid kogu aeg, aga nooremad tulid varsti pommide alla pidutsema. Pommid langesid, noored aga vedasid lauad tänavale ja pidutsesid tänavail. Ülikoolis käidi edasi. SIIS sõda mind puudutaski: mina läksin ju ka sel ajal ülikooli, mu sõbrad aga tegid sedasama pommide all. Nad on sama vanad kui mina, samasugused noored inimesed oma unistuste ja kõige muuga - aga neil oli sõda, samal ajal kui me siin rahus oma pisikeste probleemidega maadlesime. Noored tegid sõjast absurdi, sõideti autoga, lähedusse langes pomm. "See oli postkontor!" - "Ei, see oli sild!" - "Veame kihla!"

Ei jõua kogu maailma sõdu, õnnetusi ja kannatusi oma südames pidada, nii võib mõistuse kaotada. Piisab ühestki, et oma maailma ja tänast päeva rohkem väärtustada. Serblased hakkasid sõja ajal veel rohkem üksteist hoidma ning hetke hindama. Nemad mäletavad veel, et praegune hetk võib jääda viimaseks. Kui klubis muusika mängima hakkab, lähevad kõik kohe tantsima. Plaks, muusika mängib, kõik on põrandal ja tantsivad! Kui tänaval kelleltki midagi küsid, siis sõltumata oma keeleoskusest või teadmistest püüab igaüks maksimaalselt aidata. Ja ma nägin noortekeskust, mis tegutseb päevad läbi puhtalt vabatahtlike jõul! Linn andis ruumid, natuke leiti raha remondiks ning nüüd on seal lõunast õhtuni igasugused tasuta huviringid, juhendajad palka ei küsi. Eestis nii tüüpiline küsimus "Mis ma sellest saan?" ei paista seal primaarne olevat.

Suudaks hoolimist ka siin pisikeses (aga skandaalideküllases) heaolusse pürgivas riigis meeles pidada!

Järgmise Serbia-reisini on jäänud neli ja pool kuud :)