E-kool tundub esmasel katsetamisel üsna tüütu olema. Saan täitsa aru õpetajatest, kes leiavad, et see tähendab nende jaoks tülikat lisakohustust. Võiks saada keskkonda rohkem oma käe järgi sättida, praegune ülesehitus on kuidagi kole killustatud, iga asja tegemiseks tuleb liiga palju liigutusi teha. Kiirus on momendil talutav, aga ma ei kujuta ette, mis kevadel tunnistuste väljastamise ajal saama hakkab? Noh, eks kevadel paista. See on küll totter, et kui ühes aines õpib sama plaani järgi 4 gruppi, peab igale grupile tunnikirjelduse eraldi tegema - kopeerimine ja mõttetult palju vahepealseid klikke.
Õppimise radadelt: "Mari, jäta meelde - HELITU PREDORSAALNE MEDIOPALATAALNE SIBILANT!" - "Aa, see!" (See tähendab muide š häälikut - "hääldamisel on eeskeel tõstetud kõva suulae keskosa poole ning tekkiv ahtus on avaram. š moodustamisest võtavad veidi osa ka huuled. Keeletipp on suunatud hambasompude poole".)
Päeva tsitaat on Tiiu Erelti "Eesti keelekorraldusest":
Ka toimetamine ei ole pelgalt "komade panemine", nagu mõnikord kujutletakse. Keelehooldaja aitab teksti autoril mõtteid heas, selges, korrektses, stiilipuhtas keeles väljendada - peaasi, et neid mõtteid oleks. Küsimus pole selles, kas toimetaja tööd on tarvis või mitte, vaid pigem selles, kas iga autor seda tööd üldse väärib.
